Skip to footer
Saada vihje

Vohnja Jaani vastuhakust sündis kuulus dokument

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vohnja mõisa klassitsistlik peahoone on ehitatud pea sajand pärast Jaani vägitegusid.

XVIII sajandi esimesel poolel oli Vohnja mõisnikuks Heinrich von Baer. Just temast sai alguse üks Eesti ajaloo tähelepanuväärsemaid konflikte talupoegade ja mõisnike vahel.

1727. aastal tõstis mõisnik veskilt võetavat maksu ja koormas möldri ränkade voorikohustustega. Möldriks olnud pärisori Hans ei olnud aga mõisniku otsusega rahul ja kaebas mõisahärra peale. Baer laskis möldrile kaebamise eest vitsu anda. Ent sellega asjalood ei rahunenud, mõisa ja veski suhted jäid pikkadeks aastateks segasteks ja pingelisteks. Pärast mitmeid teravaid kokkupõrkeid otsustas Baer möldripere veskikohalt välja tõsta. 1735. a alustas Hans avalikku protsessimist, taotledes enda jätmist veskikohale varem kehtinud tingimustel. Koos isaga võttis kodukolde kaitsmisest osa ka suureks sirgunud poeg Jaan.

1739. a märtsis mõistis Viru-Järva meeskohus Jaanile mõisnikule vastuhakkamise eest ja põhjendamatute kaebuste pärast peksukaristuse 10 paari vitstega kirikupostis ja ühe aasta vangistust. Juba mais, veel enne, kui Peterburist oli otsusele kinnitus saabunud, õnnestus Jaanil korstna kaudu vahi alt põgeneda ning sama aasta septembris oli ta juba ise Peterburis, kus andis keiserlikule kabinetile üle uue palvekirja Baeri vastu. Samas kaebekirjas süüdistas Jaan ka kindralkuberner Douglast Baerilt altkäemaksu võtmises. Jaani süüdistus kohaliku kõrgema võimu esindaja vastu kvalifitseeriti kuritahtlikuks laimuks. 1. juulil 1740. a raskendati justiitskolleegiumi otsusega Jaanile mõistetud karistust ja ta määrati eluks ajaks sunnitööle.

Kommentaarid
Tagasi üles