Üle mitme-setme aasta rongiga Rakverre saabudes võttis mind vastu kitsas künklik perroon, kuhu ühel kodanikul oli koos jalgrattaga rongilt maha minnes päris raske pääseda, kuid selle seigale ei pööranud ma siis suuremat tähelepanu. Ent järgmisel hommikul oli mul aega raudteejaamas ringi vaadata.
Tellijale
Kiri: mahajäetud linnavärav
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja avanev vaatepilt oli kummalisevõitu. Rongiootajatel pole kohta, kus istuda. Samuti puudub igasugune katusealune, kuhu vihma või tuule korral varjule minna. Need on elementaarsed mugavused, mis võiksid olemas olla kõikjal, kus reisirong peatub. Näiteks Viru ja Harju piiril oleval Nelijärvel, mille elanike arvu võib paarisajale hinnata, on need asjad olemas. Uue kõrge perrooni peal. Rakvere jaamahoones tundus tegutsevat uuskasutuskeskus, kuid sel hommikusel tunnil oli see kinni. Maja paistis siiski suhteliselt heas korras olevat.