Vanavanematest rahvaloenduse andmetel

Ene-Margit Tiit
, 2011. aasta rahvaloenduse metoodikajuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Viimase rahvaloenduse tulemustest selgub, et praegu saadakse vanaema-vanaisa seisusesse küll hilisemas eas, kui sai eelmine põlvkond, kuid sedajagu rohkem on ees eluaastaid, et seda staatust nautida.

Vanaisasid-vanaemasid on mitmesuguseid. On klassikalised maavanavanemad, kelle juures võib suve veeta, kellega koos käiakse marjul ja seenel, kes teevad lapselapsele pajupilli ja koovad sooje sokke. On linnavanavanemad, kes toovad lapselapsi autoga lasteaiast või huviringist, käivad nendega kohvikus ja nukuteatris. On kodused vanaemad, kes igal hommikul lapselastele putru keedavad, ja on ka kaugel välismaal elavad vanavanemad, kellega suheldakse skaipides. Kui paljudel tänapäeva lastest on üldse vanavanemaid? Missugusesse rühma ülalkirjeldatutest need vanavanemad kuuluvad?

2011. aasta rahvaloenduse tulemusi vaadates tuleb tõdeda, et vanavanemad on muutunud võrreldes varasemate põlvkondadega ealiselt soliidsemaks. Selle põhjuseks on tänase põlvkonna käitumine – sünnitamist lükatakse edasi. Kui kahekümne aasta eest oli keskmine sünnitaja 25aastane, siis tänapäeval sünnitatakse keskmiselt 29 aasta vanuses – nagu ka vahetult sõjajärgseil aastail. Praeguste vanaemade hulgast nooremad, kes olid laulva revolutsiooni ajal viljakas eas, kuuluvad sellesse kõige tublimate Eesti emade põlvkonda, kes suutsid sünnitada keskmiselt vähemalt kaks last.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles