Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/13/5619341t1h2e30.jpg)
/nginx/o/2013/12/20/2709380t1he719.jpg)
Mitut helendavat ekraani sa täna vaadanud oled? Arvutit, telefoni, tahvelarvutit, telerit … Kas mõistad minutid ka kokku arvutada? Aga mitmele inimesele sa täna silma oled vaadanud? Või kas sul üldse on kedagi, kellele võiksid näiteks 30 sekundit lihtsalt silma vaadata? Kord küsis üks vaimulik kirikusse kogunenud koolilastelt, mis värvi on Facebooki logo. “Sinine ja valge,” teadis enamik kinnitada. “Aga mis värvi on su ema silmad,” küsis ta edasi. Mis värvi on mu ema silmad … Kumb vastus tuleb kiiremini?
Tõnis Mägi on laulnud lauluks Tiibeti suure usujuhi Dalai Laama tekste. Üks laul kannab pealkirja “Aega ei ole”. Üks paljudest väärtuslikest mõtetest on kujund tänasest maailmast kui paigast, kus aknast näeme väga palju, ent tuba on tühi. Ilmselgelt on meie võimalused suhtluseks ja informatsiooniks avaramad kui iial ühelgi meie eel käinud põlvkonnal. Maailm on vaid puldivajutuse või mõne hiirekliki kaugusel. Ent ühelgi põlvkonnal ei ole vist enne meid olnud nõnda suuri probleeme üksindusega. Me teame palju sellest, mis toimub laias ilmas, ja elame kaasa paljudele kuulsatele inimestele, aga meie endi kõrval pole suurt kedagi. Tuba on tühi.