Tiina Mälbergi luulelavastus “Talvehotell”, valge vaikuse lauluks kuulutatud tihke üürike tund, loob haruldase võimaluse vaadata enese sisse.
Tellijale
Käi klaasi pääl paljajalu
3. jaanuar 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Talvehotell kui luule pärispaik võib tähistada nii puhkust kui virgumist, nii ärevust kui rahu – mälestuste, lootuste, üksilduse, surmateadlikkuse ärasõnastamises. Viivi Luige igituttavaid luuletusi on valikus meeldivalt vähe, aeglustatud rütm ja pausid lubavad sisimas naeratades kaasa ümiseda: “Väljas ...”; “Tahaksin ...”. Hetketi tundsin imestamisi ära Juhan Viidingu, ka Juhan Liiva ligidalolekut, luule katkematut vereringet.