Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/02/26/2859216t1h5d3f.jpg)
Ajalehes Virumaa Teataja (14.02.2014) küsib Rägavere vallavolikogu esimees Arnu Lippasaar: “Ma ei saa päris hästi aru, kelle vastu on Juhan Aare lahingusse astunud – kas Rägavere vallavolikogu, selle esimehe, vallavanema, VKG või hoopis riigi vastu?” Ma vastan: “Sõda on kuulutatud hullumeelsuse, silmakirjalikkuse ja valetamise vastu.”
Neljapäeval, 20. veebruaril kogunesid Lääne-Virumaa keskraamatukogu muusikatuppa uut fosforiidiohtu tunnetavad Juhan Kunderi Seltsi liikmed.
Sissejuhatuseks kuulati Sõmeru vallavanema Peep Vassiljevi ettekannet, mille ta oli pealkirjastanud “Fosforiit – õnn või õnnetus?”. Seda kuulates pidi iga arukas inimene mõistma, et fosforiidi kaevandamine Pandivere kõrgustikul oleks otsast lõpuni hullumeelne projekt. Seejuures juhtis Vassiljev tähelepanu asjaolule, et Viru Keemia Gruppi nõustav mees, TTÜ emeriitprofessor Enno Reinsalu püüab rahvast fosforiidiusku pöörata mitmesugust väärinfot levitades. Alljärgnevalt kolm väidet hiljutisest minevikust.
Minu isa Johannes Aare, tehnikateaduste doktor ja professor, töötas ligi pool sajandit Tallinna tehnikaülikoolis õppejõuna. Mõni aasta tagasi ilmus minu raamat pealkirjaga “Sillaehitajad ajas ja ruumis”. Annan selles ülevaate tehnikaülikooli tekkimisest ja kujunemisloost kuni tänapäevani. Seetõttu on võrdlemisi ebamugav tõdeda, et Enno Reinsalu, kes esitleb end TTÜ emeriitprofessorina, kuulutab ajalehes Virumaa Teataja (13.02.2014) väärtõdesid, mis selle auväärse kõrgkooli heale mainele just kasuks ei tule.
Reinsalu vale nr 1: fosforiidisõda ei lõppenud mitte sellepärast, et vaenlane purustati, vaid seepärast, et suurriigil lõppes raha.
Tegelikkus: esimene fosforiidisõda lõppes 17. novembril 1987, mil Nõukogude Liidu valitsuse määrusega peatati Toolse karjääri ja Kabala maaaluse kaevanduse projekteerimistööd. NSV Liidus ei saanud raha mitte kunagi otsa. Vajadusel trükiti seda juurde nii nagu praegu Euroopa Liidus või USAs.
Reinsalu vale nr 2: see, mida räägitakse põhjaveekihtide laialdasest kuivamisest ning jõgede ja Soome lahe mürgitamisest, oli meie poole doseeritud vale.
Tegelikkus: Maardus asunud fosforiiditööstusest (karjäär ja rikastamine) voolas aastaid Soome lahte punane mürgijõgi. Käisin seda ise filmimas esimese fosforiidisõja aegu. Näiteid põhjavee taseme langusest ja kuivanud kaevudest Lääne-Virumaal toimunud puurimiste tagajärjel leidub rohkem kui taevas tähti.
Reinsalu vale nr 3: samuti on kaevandamise keskkonnamõju, kuhu ka ei vaataks, pea märkamatu.
Tegelikkus: väga suured alad Ida-Virumaal on täna pisarates. Kaevanduste lähistel elavate inimeste kaevud on tühjad või ei kõlba nende vesi mitte millekski; kaevandustes tehtud lõhkamistööde tagajärjel on kümnete majade seinad ja vundament pragunenud, hoonete soojapidavus on katastroofiliselt vähenenud; suurtel aladel on maapind vajunud, seal kasvanud korralikust palgimetsast saab täna vaid küttepuid; tõsiselt on kannatada saanud kaevanduste piirkonnas elavate inimeste tervis. Tõenäoliselt korduks kõik see, ja veel hullemal kujul, seoses Lääne-Viru fosforiiditööstusega. Ida-Viru kogemus õpetab – enne mäetööde algust jagatakse kohalikele kõikvõimalikke lubadusi. Tegelikkuses tuleb aga leppida millegi muuga – lubaduste surnuaiaga.
Juhan Kunderi Seltsi fosforiidiõhtule kutsutud riigikogulane Lembit Kaljuvee on viimastel kuudel korduvalt ajakirjanduse esinenud Virumaa fosforiitide uurimist ja kaevandamist pooldavate sõnavõttudega.
Kiitva hinnangu andis ta ka Reinsalu artiklile (“Fosforiidist emotsioonideta”, VT 13.02.2014), milles saab tutvuda emeriitprofessori valedevabriku uuema toodanguga. Need kaks meest moodustavad hästi kokku sobiva paarisrakendi ka selles mõttes, et faktid ja tegelikud asjaolud nende kujutlusvõimet piirata ei suuda. Raamatukogus esinedes kinnitas Kaljuvee: “Kui siin keegi kuskil ajakirjanduses on tahtnud minust teha sellise pildi, et ma olen fosforiidi kaevandamise poolt või uurimise ja puurimise poolt täna, homme või lähitulevikus, siis ma ütlen teile kindlalt – ma seda ei ole. Ma pole seda olnud ka üheski oma väljaütlemises kindlasti mitte.”
Kahjuks ei vasta Kaljuvee lennukad sõnad tegelikkusele. Kõigest mõne kuu eest, novembris 2013, kirjutas ta ajalehtedes Virumaa Teataja ja Põhjarannik uute puuraukude tegemise vajalikkusest ja Virumaa fosforiidi kaevandamise kasulikkusest.
Ajaloost paralleele tõmmates näeme, et Kaljuvee ja Reinsalu kõrvale sobib suurepäraselt veel üks mees – akadeemik Mihkel Veiderma. Esimese fosforiidisõja ajal oli akadeemiku üheks põhiülesandeks levitada rahvast uinutavaid ja fosforiidiohtu pisendavaid väljamõeldisi.
Ühte Veidermaga seotud episoodi meenutas raamatukogu muusikatoas Rägavere valla elanik, mäeinsener ja TTÜ emeriitdotsent Ülo Sinisalu: “Oli aasta 1986. Mingeid teid kaudu oli minuni jõudnud info, et kavandatakse maaalust fosforiidikaevandust Rägavere valda Kabalasse. Ja kuna selline plaan ohustas ka minu seal asuvat maakodu, siis ma läksin akadeemik Mihkel Veiderma jutule. Tahtsin temalt küsida, kas ta ikka kujutab ette, millised on sellise suure kaevanduse majanduslikud, ökoloogilised, sotsiaalsed ja mitmesugused muud mõjud. Ja teate, mis ta mulle vastas? Akadeemik käratas, et sina muretsed siin oma kapsamaa pärast, me oleme selle asja juba ära otsustanud. Mõni aeg hiljem sain teada, et samal kuul käis ta kaks korda koos meie parteibossi Karl Vainoga Moskvas palumas, et väetisetööstuse ministeerium kiirendaks Kabala kaevanduse rajamist.”
Pärast esimese fosforiidisõja võidukat lõppu on akadeemik Veiderma püüdnud jätta üldsusele mulje, et ka tema oli üks neist, kes kulisside taga fosforiidikaevanduste vastu võitles.
Taimi Parve paljastab
Taimi Parve ettekannet kuulates oli meeldiv tõdeda, et hoolimata kõrgest east jätkab maakonnas väga lugupeetud inimene jõupingutusi Virumaa looduse ja siinsete inimeste kaitsmiseks.
Taimi Parve meenutas asjaolusid, millega põhjendati 1989. aastal Pandivere veekaitseala loomist.
Seejärel osutas ettekandja Pandivere kõrgustiku kaardil just sellele kohale, kus VKG tahaks rajada uusi puurauke.
Esimesest fosforiidisõjast oli talle meelde jäänud üks selles piirkonnas toimunud kohtumine. “Käisin Männikvälja külas, sest seal uppusid ära männinoorendikud. Fosforiidi puuraukude rajamisel oli tekkinud hulgaliselt vett, ja kuna äravool puudus, siis männinoorendik suri. Ja kui ma sinna läksin, siis töötas seal puurmeistrina üks noor Moskva daam, kes oli väga asjatundlik ja minuga hea meelega suhtles. Ta ütles, et see puurimise piirkond, kus nad siin Rägavere vallas praegu töötavad, on eriti tundlik, siin tegutsedes tuleb olla eriti ettevaatlik.”
Moskva daam pidas silmas Pandivere kõrgustiku looduslikku veevabrikut, mille hiiglaslik fosforiidikaevandus oleks purustanud. Siinjuures juhtis Taimi Parve kuulajate tähelepanu väga huvitavale ja tähtsale asjaolule. Aastal 2004 muudeti Eesti maapõueseadust nii, et uue redaktsiooni kohaselt ei ole põhjavesi enam maavara, vaid üldine hüve.
“Üldine hüve nagu õhk,” rõhutas Taimi Parve. Hüdrogeoloogid, Eesti selle ala kõige nimekamad asjatundjad, protestisid niisuguse muudatuse vastu kõikide nende käsutuses olevate vahenditega, kuid maapõueseadust muudeti sellegipoolest. Teadlastel ei jäänud üle muud kui koostada oma seisukohtade tutvustamiseks raport, ent laiale lugejaskonnale seda jagada ei lubatud.
Taimi Parve kirjeldas raportiga tutvumise asjaolusid nii: “Sain selle allkirja vastu. Pärast lugemist pidin tagasi andma.”
Mõni aeg hiljem, aastal 2006, likvideeriti valitsuse määrusega 1989. aastal loodud Pandivere veekaitseala. Seega oli üks oluline takistus – veekaitseala – Virumaa fosforiitide kasutuselevõtmise teelt kõrvaldatud.
Niisiis, juba veidi rohkem kui kümmekond aastat tagasi algasid salakavalad ettevalmistused võimsa fosforiiditööstuse rajamiseks Rägavere valda, Rakvere külje alla.
Uue põlvkonna nägemus
Õnneks on esimesest fosforiidisõjast möödunud aastakümnete jooksul tänaseks peale kasvanud uus põlvkond, kelle nägemuse sõnastas lihtsalt ja selgelt ettevõtja Janno Joona (Äripäev, 21.02.2014): “Eestil on kasutada kõige väärtuslikum ressurss maakeral – rikkumata loodus. Meile toob edu tervislik ja loodusega kooskõlas elamine ning selle mõtteviisi muutmine tooteks, mida kogu maailmale müüa.”
Koostöös niisuguste noortega on võit ka teises fosforiidisõjas garanteeritud. Emriitprofessori valedevabriku toodanguga neid noormehi juba fosforiidilõksu ei meelita.