Uno Bossa – hõbedaselt puhas

Uno Loop. Foto: Heigo Teder

Ma pole kunagi selles eas olnud, et oma elupäevi, “paarkümmend tuhat, mitte miljardit” (J. Viiding) – lasta täita intelligentselt lodeva sodiga.

Kui etendus on minu jaoks tühi või ka näitlejatele, siis kiputakse sisu vahtu lööma, et ta ruumi täidaks, räägitakse valjemini ja mängitakse üle. Näitlejatel on piinlik ja minul on piinlik. Mul ei ole aega raisata ja lahkun vaheajal.

Iga uut etendust lähen vaatama särasilmi ja lootuses, et nüüd tuleb üks korralik tükk. Ja “Uno Bossa” ei petnud lootusi. Vastupidi – olin oma lootusi alahinnanud, ei olnud valmis selliseks tulevärgiks.