Mida teevad Rakvere teatripubliku lemmikud suvel? Mängivad! Lavastajal tiksub peas uus lugu. Tööd tehakse ikka vaatajate pärast, räägivad Ülle Lichtfeldt, Eili Neuhaus ja Tarvo Sõmer.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale
Publikulemmikute teatrisuvi
11. juuli 2014, 00:00
Publikulemmikute teatrisuvi
Rakvere teatri publikuhääletusel lemmiknaisnäitlejaks valitud Ülle Lichtfeldtil käivad koduteatris sügisel esietenduva “Seitsmeteistkümnenda nuku suve” proovid, valmivad “Viimase võmmi” salvestused ning ootab taas Vassa Železnova võimas ja traagiline roll.
Vaatajate lemmiktüki “8 armastavat naist” lavastaja Eili Neuhausi suvi kulgeb mõtlemislainel: kui Rakvere teatri jõulutükk lastele on juba enam-vähem paigas, siis uus suurlavastus alles võtab peas kuju. “Vassa Železnoval” hoiab ta silma peal inspitsiendina.
Tarvo Sõmer, keda sel hooajal tabas nii parima meesosatäitja nominatsioon kui ka publikulemmiku staatus, mängib suvel Jäneda pullitalliteatris Tiit Aleksejevi 1944. aasta sõjakeerisest ja armukolmnurgast kõnelevas näidendis “Imede aasta”. Teist suve saab Rakvere linnuses näha Roman Baskini lavastatud “Hamletit”, kus ta kehastab Rosencrantzi.
Tarvo Sõmer avaldas arvamust, et publiku soosing põhineb ilmselt rohkem tema tele- kui teatrirollidel, kuid igal juhul on tunnustus väga meeldiv. “Alati ei pruugi märkamine kattuda kõige tuumakamate töödega, aga see ei muuda asja, publiku lemmik on ikka tore olla,” kinnitas näitleja. “Rollipõhine nominatsioon on jälle hoopis teine asi, hindan seda väga kõrgelt, aga see oli tunnustus kogu trupile ja lavastajale,” lausus ta.
Ülle Lichtfeldt ja Eili Neuhaus ütlevad, et on publikule kohutavalt tänulikud. “Võib teha igasugust teatrit, aga publik on ju see, kelle jaoks seda tööd üldse teeme. Mis ma üksi seal pimedas ruumis siis ikka toimetaksin,” kõneles Ülle Lichtfeldt. Eili Neuhausi sõnul on ütlemine, et ta teeb oma viimast lavastust, kujunenud juba anekdootlikuks, aga samas on sel sügav tõepõhi all. “Südames mõtlengi nii ja teen iga lavastust nagu viimast. Aga ei saa lavastamist ära lõpetada, sest kui lavastustel on publikut ja kui näen, et dialoog, mille suunas liigun, toimib, siis see, et inimesed on nõus minuga minu tööde kaudu vestlema, ongi põhjus, miks ma jälle järgmise loo kätte võtan. Kõige elusam teater ongi see, kui teed teadmisega, et inimesed tulevad vaatama ja saavad elamuse,” arutles lavastaja.
Ülle Lichtfeldt on kogenud, kuidas publik võib muuta etenduse imeliseks. “Mõnikord ikka on momente, et ei jaksa ja ei taha. Olime hooaja lõpus kõik väsinud – Anne Veesaarel oli just esietendus, paljudel proovid. Rääkisime enne “8 naist”, et täna lihtsalt ei jaksa. Ja nii kui lavale astud, tunned äkki, kuidas publik toetab. Vaheajal Anne Veesaar ütleski, et kas tundsite, tüdrukud, kuidas publik lihtsalt võttis ja hoidis meid,” meenutas näitlejanna väljasõiduetendust Pärnus. “Kui tunned, kuidas publik paneb sulle õla alla, tuleb klomp kurku. Siis tuleb alati väga hea etendus. Kogemustega tuleb oskus publikut tajuda. Näitlejad on väga tundlikud ja saavad kohe aru, kas saal toetab või mängid nagu vastu kivimüüri.”
Kivimüür võib tekkida sellest, et pole lihtsalt selle tüki päev, lisas Eili Neuhaus. “Kui mul õnnestub lavastajana teha selliseid tükke, kus näitleja, olles väsinud, hakkab elama selle näitemängu elu, ja publik, olles ka väsinud päevatööst, järsku läheb kaasa selle eluga, siis leian, et on aeg mõelda, mida järgmisena lavastama hakkan. Kui selline vastastikune andmise ja võtmise süsteem toimib, siis olen õnnelik, et teen nii rõõmsat tööd,” rääkis lavastaja. “Oleme Üllega palju koostööd teinud ja ühel meelel, et me ei tee sellist kunsti, mida ise imetleda, vaid peame oluliseks arvestada inimeste mõtete, soovide, tunnetega, et asi jõuaks teisele poole rampi. See on meie jaoks esimene tingimus.”
“Eili võtab alati neid lugusid isiklikult. Ja minu meelest ei saagi teisiti teha, kui ei võta läbi enda, kas enda või lähedaste elu pealt. Öeldakse ju paljude asjade kohta, et ära võta isiklikult, aga teatris ei saagi teistmoodi tööd teha kui isiklikult võttes,” lisas Lichtfeldt.
Kui Eili Neuhausil oli esimesi lavastusi tehes mure, mida üks või teine võiks mõelda, siis ühel hetkel käis klõps ning oluline oli üksnes see, miks lugu talle endale korda läheb. “Kui see on paigas, siis muu tuleb sinna kõrvale. Põhiline on isiklikult läbitunnetatud probleemi sügavus,” rõhutas ta.
“8 armastavat naist” on lavastaja sõnul tema loomingus erandlik ning võinuks tema käekirja tundva vaataja ära ehmatada. “Publikule sügav kummardus selle valiku eest. Seal lavastuses on minu sarkastiline suhtumine endasse naisena ja nendesse naistesse, kes ainult krabavad, küüned enda poole. Lavastusele on ette heidetud grotesksust ja ülemängimist, aga ma olen läbi tunnetanud kõik need tüübid ja küsimus on, kuidas mitte lasta meeletul egol endas võimust võtta. See materjal võimaldas erilise irooniaga välja tuua minu kui naise kõige tumedamad pooled,” rääkis Neuhaus. “See lavastus oli eksperiment. Omamoodi väljakutse proovida asju sedapidi näha. Lood, millel on filosoofiline taust ja kus püüan minna sügavale inimese hinge, on teised lood.”
“Iroonia ja kriitikameel enda suhtes tuleb säilitada. Päriselus käitume mõnikord nii groteskselt, et seda laval nähes tunduks see tohutu liialdusena. Keegi ei usuks. Ütleksid, et mängin üle,” lisas Lichtfeldt.
Lavastaja ja näitleja on rahul, et on nii neid, kellele “8 armastavat naist” väga meeldib, ja neid, kellele üldse ei meeldi. Nad on ühel nõul, et nii peabki olema.
Tänavu mängitakse Kukrusel teist suve Neuhausi lavastust “Vassa Železnova”, kus Ülle Lichtfeldtil on nimiosa. “See on lugu, mis puudutab meid mõlemat väga isiklikult. Armastuse leidmine on Eili lugude puhul kõige tähtsam, kõik muu kaotab selleta mõtte. Teine väga oluline mõte on, et me rügame elus tööd, veri ninast väljas, pole aega laste ega pere jaoks. Aga kuhu me niimoodi jõuame ja kas see on ikka kõige tähtsam?” rääkis Ülle Lichtfeldt.
Eili Neuhaus nõustus, et tema teema on armastus. “Armastus suurte tähtedega, selle puudumine, otsimine või võimatus elus. Mul on olnud õnn teha koostööd näitlejatega, kes on mind vähehaaval lükanud sinnapoole, kus ma praegu olen. Teater on meeskonnamäng, koostöö, ühine andmine,” kõneles Neuhaus. “Ja see ühine puudutav asi seob kogu truppi,” rõhutas Ülle Lichtfeldt.
“Vihkan ütlemist, et tehakse mingit asja raha pärast, sest “see on mu töö”. Saan suurepäraselt aru, et raha on vaja, ega heida kellelegi midagi ette, aga ma ei tahaks teha midagi ainult raha pärast. Ma tahan, et seal oleks see miski, mis mind isiklikult puudutab. Ja siis, pärast koma, ütleksin, et ka raha pärast. Sest elama peab,” arutles näitlejanna.
Suve jooksul on Ülle Lichtfeldtil vaja valmis jõuda “Viimase võmmi” uue hooaja osad. Kui “Õnne”-seriaali puhul päriti näitlejalt, kes on Are Prillopi lapse isa, siis nüüd küsitakse sama järjekindlalt, kas psühholoog Tanjast ja Mikk Kotkast ikka saab paar. “Kes väga teada tahab, saab vaadata Saksa seriaali, millel “Võmm” põhineb, aga niipalju võin öelda, et särin nende vahel jätkub,” paotas näitlejanna paari millimeetri jagu eesriiet.
Veel ootavad Ülle Lichtfeldti mõned tudengifilmid. “Ma ei ütle neile kunagi “ei”. Kuidas nemadki teistmoodi õpivad. See on panustamine tulevikku. Ütlen ikka, et kui olete ükskord kuulsad tegijad, ehk annate mulle mõne rolli, kui ma veel elan,” kõneles näitlejanna muiates.
Kui Eili Neuhausile sattus teater Tuuleveski kaudu kätte Aleksandr Ostrovski “Lumehelbeke”, teadis ta kohe, et nüüd on aeg teha lastelavastus. “See on vana vene muinasjutt külmataadist ja tema tütrest lumehelbekesest, kes suurtest tunnetest ära sulab. Tõmban sellega mingiks ajaks vene teema otsad kokku,” rääkis ta. “Mulle meeldib teha üks fantaasiamäng, luua üdini ehe muinasjutt laval. Oled sa laps või täiskasvanu, igaüks meist vajab muinasjuttu. Sel lool on ilus sõnum, et meil peab alati leegike südames põlema.”
Kui “Lumehelbeke” valmis, pühendub Neuhaus täielikult uuele tükile, mille ettevalmistamiseks läheb tema hinnangul umbes aasta. “See on minu jaoks tõeline proovikivi. Hakkan selle materjali olemust ja võimalusi alles tunnetama, see on mul laual, peas ja südames,” ütles Neuhaus.
Ülle Lichtfeldt on oma lavastajale truu. “Loodan, et Eilil on ka mulle seal roll. Mina tulen alati, kui ta kutsub, ükskõik mis loo ta välja valib,” sõnas ta.
Ülle Lichtfeldt märkis, et “oleks tahtnud sel suvel teha ühe elurolli” ehk mängida lastelavastuses eeslit, kuid loo lavalejõudmine jäi raha taha. “Tahtsime teha Kadri Hinrikuse muinasjuttude põhjal kirjutatud kakskeelse loo Ida-Virumaal, kuna seal on palju puudust kannatavaid lapsi, aga see lükkub edasi. Ega me Ida-Virumaad ei jäta. Meil on missioon. Kuni on Etti Kagarov ja Harles Mägi ning paljud vabatahtlikud meie selja taga, alla me ei anna. Vannun, et Ülle saab eeslit mängida!” lubas Eili Neuhaus.
Naistele on tähtis, et nad on teatritegemise kaudu ka Ida-Virus omaks võetud. “On ikka väga mõnus, kui Jõhvi Selveris müüjanna naeratab ja ütleb natuke kanges eesti keeles: “Käisime teid eile vaatamas!” Mis saab olla suurem!” on Ülle Lichtfeldt õnnelik, et viiendaks Ida-Viru suveks on nad eestluse mõttelist joont tüki maad ida poole nihutanud.
“Kuni meil on publikut – me jätkame. Ja ütleme neile aitäh,” on Eili Neuhaus resoluutne.