Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
Kas see, kui klassikateosest saab koomiks, on raamatu samm lugeja suunas või aste kirjanduse allakäigutrepil?
Vastusega ei maksa kiirustada. Kirjandusteoste lühendvariantide vastasena oleksin vastanud küsimusele teisiti, sattumata veebiküljele “Classical Comics”.
Seal pakutakse näiteks Shakespeare’i näidendeid “Romeo ja Julia”, “Macbeth”, “Henry V” ja “Suveöö unenägu”. Koomiksitena.
Kusjuures on võimalik valida originaaltekstiga, lihtsa tekstiga ja kiirtekstiga variandi vahel. Kõnekad pildid on justkui pealekauba.
Koomiksiteks on saanud ka “Dracula”, “Jane Eyre” ja “Vihurimäe” ning hulk teisi teoseid. See paneb mõtlema. Et kas on parem, kui noor inimene pole neist teostest kuulnudki või saab asjast siiski aimu ning leiab piltidest julgustust teksti sisenemiseks.
Ehk haarab mõni teosekoomiks raamatupelgurist noorel sõrmest, et tõmmata ta kättpidi kirjanduse juurde.