Lumehelbekese elutants

Lumehelbeke (Maarika Mesipuu-Veebel) usaldab oma elu tunnete hoolde. Kas armastus on tugevam kui surm? Foto: Alan Proosa

Rakvere teatri tänavune jõululugu, Eili Neuhausi “Lumehelbeke”, on erandlik nähtus. Haruharva näeb lastelavastust, harvem veel lühikeseks mänguperioodiks kavandatud “jõulutükki”,

milles pole ainsatki maitselibastust, kuitahes põgusat rämeflirti lapsevanematega vms.

Jõululugu “Lumehelbeke” eristub reipast jõulutrallist kui stiilipuhas, heas mõttes adressaaditu muinasjutt, oma õhulises musikaalsuses üdini vaba vormilisest ja sisulisest mürast. Tõsist sügavat sõnumit vahendatakse lennuka rõõmuga, pelgamata ehedat südamevalu. Helguse ja nukruse tasakaal tervendab hinge.

Oluliseks muutub lavastaja sõnumiselgus, Eili Neuhausi isikupärased vene klassika tõlgendused keskenduvad kompromissitult oma teemale. Nii moodustavad lavastused “Mtsenski maakonna leedi Macbeth”, “Tuul las tulla …”, “Kaasavaratu”, “Vassa Želesnova” ja “Lumehelbeke” vaimse ja hingelise terviku, katkematu teekonna, mille sihiks armastus kui inimese elusolemise ainus tingimus ja päristähendus. Eluküsimusele, kas armastus on tugevam kui surm, annavad need lavastused saatusliku, hollywoodi mõõtkavas õnnelikku lõppu vaidlustava, sügavamal tasandil armastust ja elu usaldava vastuse.