Olid esimesed sõjajärgsed aastad. Ma ei tea, mida ütleb praegu nimi Karkuse asundus, aga toona, minu lapsepõlves, oli see koht mulle omamoodi kogu Eestimaa sümboliks. Seal olid meie juured ja seal käisime peaaegu igal suvel. Kui esimest korda läksime, olin vaevalt kolmene, ometi on mul sealne elu juba tollest ajast selgesti meeles, sest see erines täiesti kõigest muust, mida ma seni olin tundnud.
Tellijale
Meenutusi: Karkuse ja Tapa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinna saadagi ei olnud Tallinnast lihtne, ehk küll asub paik Tapalt vaid kümmekond kilomeetrit lõuna poole. Tallinnast Tapani sai päris hõlpsasti rongiga, sõit oli pikk ja huvitav, ent edasi tuli loota sugulaste abile.