Virumaal rahvaluulet kogumas

Maimu Berg. Foto: Erakogu

Olin just lõpetanud Tartu ülikoolis filoloogina esimese kursuse, kui avanes võimalus minna väikese ekspeditsiooniga rahvaluulet koguma. Olid 1960. aastad. Meie sihtmärgiks sai Virumaa ja esimene peatuskoht oli Simuna koolimajas. Väike kena alev, nagu Simuna siis oli, eriti korras oli kooliaed, mille eest nii tubli õpetaja kui ka koolilapsed hästi olid hoolitsenud. Ja eriti tühi oli kauplus, kust peale viina, leiva ning rasvase vorsti sel ajal suurt midagi osta ei olnud. Ka polnud meil jalgrattaid ja bussiliiklus oli, nagu oli. Külast külla ja talust tallu käisime ikka jalgsi.

Rahvast elas sealkandis siis muidugi palju rohkem kui praegu. Noored inimesed meid ei huvitanud. Esimene küsimus peale tervitamist oli ikka, kas siin vanu inimesi on, ja kui oli, siis palusime, et nad meid jutule võtaksid. Kui palju huvitavat sai kohatud!

Esialgu nagu häbeneti kahte tudengineiut, aga kui jutt jooksma hakkas, tulid varsti ka vanad laulud, vanasõnad ja mõistatused meelde. Ja lõpuks tõid paljud välja hästi hoitud kaustikud ja salmikud, kuhu oli kirjutatud juba emadelt kuuldud laule. Meenub ühe vanahärra paksude punaste kaantega igivana klade, kus üks laul hakkas sellega, kuidas kena neiu randa läks ja vaatas “palti mere ilu …”.