Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/04/05/6520965t1h3186.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/01/29/3719373t1h26d1.jpg)
Olin just lõpetanud Tartu ülikoolis filoloogina esimese kursuse, kui avanes võimalus minna väikese ekspeditsiooniga rahvaluulet koguma. Olid 1960. aastad. Meie sihtmärgiks sai Virumaa ja esimene peatuskoht oli Simuna koolimajas. Väike kena alev, nagu Simuna siis oli, eriti korras oli kooliaed, mille eest nii tubli õpetaja kui ka koolilapsed hästi olid hoolitsenud. Ja eriti tühi oli kauplus, kust peale viina, leiva ning rasvase vorsti sel ajal suurt midagi osta ei olnud. Ka polnud meil jalgrattaid ja bussiliiklus oli, nagu oli. Külast külla ja talust tallu käisime ikka jalgsi.
Rahvast elas sealkandis siis muidugi palju rohkem kui praegu. Noored inimesed meid ei huvitanud. Esimene küsimus peale tervitamist oli ikka, kas siin vanu inimesi on, ja kui oli, siis palusime, et nad meid jutule võtaksid. Kui palju huvitavat sai kohatud!