Elu on küsimärke täis

Üks poiss tuli meile ja istus

puu alla

Võiks vähe puhata

Puu oli potipalm

Nimi mul Kristus

Kuule kutt ole hea juhata

misuke tee viib siit

Kolgata kanti

Ei ole aimu Kõik teed viivad Rooma

Nii nagu kombeks

võileiba anti

Lauale kohvi ja

kutsuti jooma

Äkki läks heledaks õhtuvalgus

Jõi siis ja tänuks silitas kassi ta

Sähke no võtke see aegade algus

Lähen

ei ole mul aega siin passida

Läkski Kakstuhat aastat nüüd

mõtleme pärispoiss oli

või müüt

/Mari Vallisoo “Üks poiss”/

Miks on me elu küsimärke täis? Miks on see nõnda, et otsime nii sageli kadumatut kaduva hulgast? Elavat surnute keskelt? Eks vist ikka sellepärast, et mujalt me seda otsida ei oska. Mis muud siis ongi inimese osa? See maailm, mis antud, ja elu, mida elab. Kas see oligi elu, küsime, kui film lõpeb ja ekraan läheb valgeks? Kas julged küsida, mis tuleb pärast? Mitte midagi? Miks? See käib üle mõistuse?

Ehk olid sa otsinud teda juba ammu, ja leidnud, keda nimetasid oma õpetajaks, olid hakanud teda armastama. Nüüd tundus sulle kõik otsas olevat, kõik teed kinni. Ehk ootasid sinagi öö otsa, valvates ja paludes, ega teadnud enam isegi, oled sa veel elus või juba surnud. Viimaks ei jaksa enam nutta – öös on kõik pime ja hallid on varjud veel enne päevatõusu. Sa läksid veel enne päevatõusu hauale, mis oli sulle kallis. See polnud mingi uhke hauakamber maailmaimede hulgast, vaid üsna lihtne. Pealegi veel kiiruga kaevatud ja kinni aetud. Kuid sa ei leidnud sealt ravimit mälestustena, meenutusi ühisest elust, rännakust läbi patust pimestatud maailma. Haud oli tühi.