Muldpõrandast postmodernismini

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karin Paulus, kes on ka mitme disainialase raamatu autor, rääkimas Palmse mõisas postmodernistlikust mööblist.
Karin Paulus, kes on ka mitme disainialase raamatu autor, rääkimas Palmse mõisas postmodernistlikust mööblist. Foto: Toomas Tuul

Palmse mõisahäärberis korraldatud mööbliseminaril sai selgeks, et veel sada aastat tagasi kõndisid eestlased muldpõrandal, nüüd oleme oma disainmööbliga Euroopa kaardil.

“Möödas on vaid tühine sada aastat ajast, kui osa eestlaste kodu oli korstna ja põrandata rehielamu. Meile tundub, et see ei ole justkui võimalik,” rääkis Eesti Rahva Muuseumi kuraator Vaike Reemann, lisades, et vaid 200 aastat tagasi elasid eestlased maja külge ja sisse ehitatud mööbliga, olid seinapingid ja seina külge ehitatud magamislavatsid.

Kuraator osutas, et just tagakamber oli koht, mille kaudu muutused meie talupojakultuuri tulid. Üks ese, mis võib olla kuni 1000 aastat vana ja mida me tänapäeval nimetame mööbliesemeks, on kirst. Kuid kirst asus aidas, mitte rehielamus. Kuigi paljud kirstud on uhkelt kaunistatud, ei olnud need siiski talupoja elamu sisustuselemendiks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles