Jäätmete kodus põletamine – kasu asemel kahju

Keskkonnauuringute keskus korraldas päästekooli Väike-Maarja harjutusväljakul eelmisel nädalal prügi põletamise katse: ühes lõkkes põletati puhast puitu ning teises koos puiduga ka jäätmeid (nt rehv, saepuruplaadid, diivani osad, auto peatugi, kummitihend, plastpudelid, riie, raamatud, jalanõud). Mõõdeti põletamisel tekkivate saasteainete kontsentratsiooni ja heitkoguseid. Selgus, et kantserogeensete (PCDD/F, PAH) ühendite kontsentratsioon on olmejäätmete põletamisel oluliselt kõrgem. Seega ei tasu end olmejäätmeid põletades mürgitada. Foto: Eesti keskkonnauuringute keskus

Kevaditi tehakse majapidamistes traditsiooniliselt suurpuhastust. Üsna tihti võib näha, et lõkkesse lähevad vanad riided, kasutu mööbel, rehvid, plastesemed ja muu. Nende põletamisel eraldub aga keskkonda hulk ohtlikke aineid.

Immutamata puidu põletamine on keskkonnakaitseliselt aktsepteeritav, kuid muude jäätmete – eriti plastide – põletamine mõjub keskkonnale kahjulikult. Lõkkes on põlemistemperatuur väga madal ja plasti põlemine ei ole täielik. See tähendab, et tekib palju ohtlikke aineid, mis suure tõenäosusega langevad maha kas põletaja enda või tema naabrite krundil. Sel moel toimides mürgitab põletaja ära nii enda kui ka naabrite elamise, maapinna ja põhjavee.

Mittetäielikul põlemisel tekib isegi tavaliste PE-plastide (näiteks kilekottide) puhul kantserogeenseid ehk vähki tekitavaid ühendeid. Üks vanemaid kasutuses olevaid plaste on polüvinüülkloriid PVC, millest on tehtud näiteks vanad heliplaadid ja mida kasutatakse ehitusmaterjalides. Selle materjali kodusel põletamisel tekib kindlasti dioksiine, mis on ühed kõige mürgisemad ühendid, mida inimene on suuteline tekitama. Dioksiine võib tekkida ka teiste kunstmaterjalide, näiteks rehvide põletamisel. Maapind rikutakse prügi põletades ära aastasadadeks. Dioksiinid satuvad maapinnast toidu­ahelasse ja edasi elusolendite organismi. Nii jätkub dioksiinide mürgist mõju ka tulevaste põlvede jaoks.