Ristlus elu põhjakihte vaatama

Steriilsetel plasttoolidel istudes ootavad reisijad, mis tulevik toob. Rollides Eduard Salmistu (vasakult), Anneli Rahkema, Natali Lohk, Toomas Suuman, Tarmo Tagamets, Kaili Närep ja Peeter Rästas. Foto: Fotod: Jaanus Laagriküll, montaaž: toomas erapart

Detsembris esietendus Rakvere teatris Andres Noormetsa “3 õde” – tempokas ning säravalt kurbnaljakas tänapäeva toodud vene klassika lavaversioon. Märtsi lõpus jõudis teatri lavale järjekordne vene draamaklassika teos – Maksim Gorki “Põhjas”.

Juba veidi ootuspäraselt ei ole ka siin jäänud lavastaja pidama autoriteksti juurde, vaid voolinud näidendist oma ning trupi nägemuse järgi üksildusteemat käsitleva rokkkontserdilaadse kompottelamuse. Gorki naturalismist pole jälgegi, pigem on lavastus selgelt Brechti võõrituselemendile üles ehitatud. Näitleja tutvustab publikule, et ta on nüüd surnud. Kleštš teeb telefonitirina häält ning võtab seejärel ise kõne vastu. Üliekspressiivsed stseenid vahelduvad näitleja punktvalguses esitatud mõtisklevate tagasivaadetega.

Võib-olla siinkirjutaja nooruse tõttu ei mõjunud kasutatud võtted ja sümbolid tüütult või kulunult ega tekitanud publiku usaldamatuse tunnet, nagu on arvustustes maininud Pille-Riin Purje ja Heili Sibrits. Laval olev uppuv laev ja allakäinud meeskonnaliikmed loovad küll lihtsa paralleeli meie kaasaja, pealiskaudsuse ja tühise elunautlemisega, ent kujund töötab ning lavastus tekitab vaadates ühteaegu nii õõvastust kui rokituju. Alguses kujutatud viisakas ning steriilne plastmass­toolidega ruum, kuhu saabuvad kohvritega reisijad, muutub peagi. Laest langeb sadu tühje lapikuid plastpudeleid ning puhta kesta alt paljastub elu kirglik tormine pahupool.