Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2015/05/28/4120079t1h55cd.jpg)
Võtaks Athena jaoks aega. Võtaks tooli. Istuks. Vaataks. Mõtleks. Mida kõnelevad teosed? Missugusena avaneb meie igapäevane maailm noorte pilgu, käe ja tunde kaudu?
Maailm on värviline. On mustvalge. On graafiline ja keraamiline. Metalline ja akrüüline. Aga see on vormi küsimus. Sisu jutustab elust endast. Sellest, mis lähedane ja kallis, mis hingel ja südamel.
Athena kooli kunstiõppurite aastanäitus on vaatamisvalmis, kuid loomeprotsess kestab: noorte loojate, nende emade-isade, õdede-vendade, sõprade-tuttavate ja õpetajate käe läbi koguneb klaasile värviliste kleepsuruudukeste korrastatud kaos. Valmib ühine (pseudo)vitraaž. “Igaüks paneb pilti oma killukese. Vaatame, mis sellest pildist sügiseks on saanud,” sõnas kunstiõpetaja Alge Sard.
Õpetajate Eliko Kajaku, Kristi Saaremäe ja Alge Sardi hinnangul on igal aastanäitusel oma nägu – laste nägu. “Kui on nooremaid lapsi rohkem nagu praegu, on näitus teistsugune kui siis, kui suurem osa on gümnasistid, kel edasiõppimise plaanid. Ja eks näitus on natuke õpetajate nägu ka. Mida profimad on õpetajad, seda enam paistab välja laste oma nägu. See on päris suur oskus – aidata isikupära välja tuua,” kõneles Kajak.
“Iga pilt näitusel on lapse näoga, loodud õpetaja innustusel ja natukese konsulteerimisega,” lausus Alge Sard. “Näituse nägu on väga värviline,” lisas õpetaja Anne Pajula.
Kuna õpilasi on palju ja igalt lapselt pääseb näitusele üldjuhul vaid üks töö, on Anne Pajula sõnul valik raske. “See valiku tegemine on päris tõsine ülesanne, valivad nii lapsed ise kui ka õpetajad. Aga lõpuks on kõik rahul, sest valitakse parim pilt,” ütles ta.
Selle aasta eripäraks nimetas Pajula akrüülmaali, mida ei näidata igal aastal. “Uus on meil tänavu metall. Savi on uhkesti esindatud, osa maske oli talvel teatrimajas näitusel. On toredat graafikat,” loetles ta näituse üllatajaid.
Athena kooli viieteistkümnendal õppeaastal ulatati kooli lõputunnistus neiule, kes on seal õppinud selle esimesest päevast peale. Irina Guljavina sai athenalaseks neljaaastase tüdrukutirtsuna. “Kuna mulle meeldis joonistamine, mõtles ema, et miks mitte mind kunstikooli panna. Ta juhtus Athena koolist mööda kõndima, astus sisse ja küsis, kas saab. Öeldi, et saab küll. Nii ma siia sattusingi,” meenutas Irina Guljavina.
Esimesed tööd on kunstipiigal siiani selgesti meeles: kollane sidrun sinisel taustal, pirakas moosipurk ja torm. “Sellesse tormi sai kõik kokku segatud. Erksad ja tugevad värvid,” meenutas ta. Töövahenditeks olid akvarellid, pliiatsid ja rasvakriidid.
Kunst on pakkunud Irina Guljavinale põnevust 15 kooliaastaks ning talle pole kunagi tundunud, et sellega tegelemine võiks end ammendada. “Alati saab midagi juurde õppida. Igal sügisel on põnev – mida uus aasta toob. Siin on võimalused väga paljude asjadega tegelemiseks. Näiteks savitööks või lõuendile maalimiseks,” rääkis ta.
Kristi Saaremäe juhtis tähelepanu aknalaual poseerivale Irina Guljavina loodud nukule. “See on minu suur lemmik, tehtud otsast lõpuni Irina kätega. See on valmistatud nii, nagu vanasti tehti nukke – pea, käed ja jalad on voolitud portselanist, traadist karkass on villaga topitud. Juuksed pähe ja riided selga,” tutvustas õpetaja unistavat kaunitari, mille valmistamiseks kulus pool aastat. Nuku tegemise kõrvalt valmisid ka muud kunstitööd. Lemmiktehnikateks peab Irina Guljavina keraamikat ja graafikat. Kunsti edasi õppima minna neiu ei kavatse. “Kunst jääb hobiks. Ma ei taha, et kunst oleks töö, mida pean kohustuslikult tegema. See peab tulema seest. Kui tuleb, siis tuleb, mitte et pean mõtlema, et pean täna ja homme maalima,” kõneles Irina Guljavina veendunult.
Küsimusele, mis on Athena koolis kõige toredam, tuli vastus sekunditki mõtlemata: õpetajad!
“Alge, kes tegeleb ka pisikestega, julgustab neid edasi minema. Kristi ütleb, et vahet pole – käed mäkerdatud ja peaasi, et tehtud saab, ei tasu karta teha teistmoodi. Eliko õpetas mind väiksena ja ütles alati, et tee niimoodi, nagu tahad. Anne õpetab täiskasvanulikumalt vaatama – et kuidas mingisugune mulje jääb ja mida sa tahad, et su maal väljendaks,” iseloomustas neiu õpetajaid ühe hingetõmbega.
Kristi Saaremäe pelgab, et sügisel, kui Irina enam kooli ei tule, hakatakse temast väga puudust tundma. “Kui sellised õpilased ära lähevad, on nii-i-i kahju. Oleme siin jälginud tema teed ja arengut, rõõmustanud selle üle,” lausus õpetaja.
Viieteistaastasel Athena koolil on palju tublisid vilistlasi ning tegus ajalugu, mis võetakse pikemalt jutuks sügisel, uue kooliaasta alguses. “Et oleme vajalikuks osutunud, on suur asi. Me oleme jätkuvalt loovad ja andekad,” rõhutas õpetaja Saaremäe.
“Olen noortest vaimustatud! See näitus on tõeline kunstielamus!” ütles Alge Sard. “Peab võtma aega ja võtma tooli nagu kuskil Louvre’is. See looming väärib süvenemist. See on väga aus kunst. Lapsed peegeldavad seda, mis praegu toimub meie sees ja ümber, mis toimub meie planeedil, meie meedias, meie elus üldse.
Soovitan kõigil näitust vaadata ja süveneda piltidesse. See lööb enda peas ka pildi selgeks. Lapsed annavad toimuvale väga ausa vastuse.”