50 aastat tagasi: näiteringide ja estraadi madal kunstiline tase

Isetegevuslikud näiteringid toovad meie rajoonis hulk näidendeid lavale. Nende repertuaar on mitmekülgne, selle puuduse üle nuriseda ei saa.

Häirivalt mõjub aga ikkagi veel paljude esitatavate lavastuste madal kunstiline tase. Vabandatav võis see olla pärast sõda, millal näidendi lavastamisel seisid ees tõsised raskused ja ka publik leppis ning võttis vastu kõike, mida meelelahutusena pakuti. Nüüd, 20 aastat hiljem, on nõudmised kõigil kunstialadel kasvanud, sealhulgas ka isetegevusliku kunsti vastu. Varem tehti palju omapead, puudusid näitejuhid ja lavastajad, ei olnud materjale ega kunstnikke. Tööd aga tehti ja – peab ütlema – paljudes kohtades sugugi mitte halvasti. Meelde on jäänud ajavahemikust 1945-1952 Tudu, Vihula, Karepa, Võhma, Käsmu rahvamaja jt. tugevad näiteringid, kelle kunstiline tase oli tol ajal hea. Millega vabandada paljude endiste tugevate kollektiivide tagasiminekut?

Niisamasugused on lood estraadikontsertidega. Kõigil estraadiringidel pole veel selge, missugune peab estraadikontsert õieti olema. Selle nimetaja alla mahutatakse kõike. Esitatakse küll lauluansamblite kontserte, rahvatantse, akadeemilisi ja lüürilisi palu. Lubatakse laval äärmist vabadust, lohakust, lõtvust.