Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suhtumised ja hoiakud tekivad mõistetest ja terminitest. Huvidest lähtudes asendas ka ENSV võim eestiomaseid harjumuspäraseid termineid ja mõisteid uutega. Siseminister Undi määrusega 26. juulist 1940 keelati “härra”, “proua” ja “preili” tarvitamine, peagi kadusid fundamentaalsed “isamaa”, “perekond”, “lasterikkus”. Algul oldi “kodanikud”, siis juba “seltsimehed” ja “naisseltsilised” ning omandiühiskonna põhiüksust tähistava “perekonna” vahetas välja ebamäärase tähendusega “pere”. Siitpeale algas “peretamine”: ENSVs olid kolhoosipered, komsomolipered, lastega pered, vennalike rahvaste pere.
Mõiste “lasterikkus” tähistas maarahva lugupidamist suurperede vastu. Eesti ümberrahvastamisel oli kohaliku rahva lasterohkus vastunäidustatud ning uut suhtumist hakati kujundama venekeelsest sõnast “mnogodetnaja” tõlgitud “paljulapselisega”. Sõna “palju” asemel “rikkuse” kasutamine juhtis mõtted soovimatule “lastepaljusele”, mida punameedia agaralt materdas. Öeldi “paljunejad”, “kiirpaljunejad”, “lõdva püksikummiga naised”, “meeleheitlikud paljunejad”.