Lavastaja Eili Neuhaus ütles, et see on omapärane armastuslugu. “Omavahel nad kokku ei saanudki, suhtlemine toimus ainult kirjavahetuse teel. Kuid sellest sündis midagi suurt ja olulist. Sisuliselt ongi parunessi teene, et Tšaikovski lõi oma surematud sümfooniad,” nentis Eili Neuhaus.
Lavastuses tõuseb naine loo peategelaseks kui helilooja inspiratsiooniallikas ja muusa. “Paruness toetas heliloojat kümne aasta jooksul kopsakate rahasummadega. Minu jaoks saigi loo tõukeks just naise olemus. Ajaloofaktides iseloomustatakse teda kui veidrikku ja hullu, kes lihtsalt loopis oma raha tuulde. Aga miks ta seda tegi, mis olid selle naise motiivid?” küsis lavastaja. Ja arutles, et igaüks, kes on end mingi unistuse nimel rakendanud, teab, kui lihtne on unustada kõik ümbritsev. Elada, olla ja õilmitseda. Tegelikult on see vaid üks pool, kõik võib kujuneda ka traagiliseks.