Muusika metsa kohal, ala(s)ti

Ülle Lichtfeldti mängitud paruness von Meck oli täis kontraste – kord ärihai, siis piinlev armastaja, Eduard Salmistu aga kaupmees Zgutovina säravalt pillav ja mänguline. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

“Seda armastust olen ma sinu isaga juba tundnud,” sähvab paruness Nadežda von Meck pojale, silmad põlemas valusast hingelisest kirest Tšaikovski (muusika) vastu.

Mitmeteistkümne lapse ema lubab lesena endale jäägitut pühendumist ühele – geniaalsele muusikale. Ja selle (heli)loojale. Vaimukõrgustes lendleva kirjavahetuse ja heldekäeliste rahasaadetistena. Et saaks lõpetatud “meie neljas sümfoonia” ja sünniks veel teoseid, mis viivad naise hõljuma metsa kohale, ihualasti, puuladvad puusi puudutamas.

Mis on muusika? Mis on armastus? Kas on võimalik hoida lahus loojat ja loomingut? Kus on kire ja iha, hinge ja ihu, elu ja kujutluse piir? Kus koomika ja traagika piir? Kus pühendumuse ja hulluse oma?