Teist korda toimuvale üritusele oli tulnud märkimisväärne hulk publikut. Mõeldi küll intensiivselt kaasa, kuid rääkimisruum jäeti enamjaolt väljakuulutatud arvajatele. Teatritüki “Põhjas” lavastaja Jussi Sorjanen on noor mees, kes suundub kohe põhjanaabrite väikesest provintsiteatrist pealinna kultuurikantsi. Tegija, kes on loonud midagi märkimisväärset. Suunanud sisemise laeva karile, teinud vastikult ebameeldivaks iseendale otsavaatamise. Mäletamise ja meenutamise. Teadmise, et enamik meist on seda kõike ise läbi elanud. Tundnud. Olnud pelgupaigas, kuid tegelikult ennasthävitavas lõksus. Seilanud ja püüdnud põgeneda. P-õ-h-j-a-s(t).
Ja see kõik mõjub. Kellele kuidas. Kui tühjad pudelid on ammu taevast alla lennanud ja uue aasta rõõmus pidumöll pöördub mõtisklevaks reaalsuseks, pageb jooksusammul üks vaataja saalist. Oli võimalus minna ... Oli siin tema jaoks piir, peeglissevaat või hoopis lavastuse kriitika?