Ma mustas laes näen sõnu, sõnu, sõnu ...

Passionäärid Toomas Suuman, Urmas Lennuk ja Üllar Saaremäe ning lavasügavusse varjunud Anneli Rahkema loevad “Johannese passiooni” tekste raamatust, mille kirjutas lavastusest Pille-Riin Purje. Foto: Agnes Aus

Üllar Saaremäe lausub Juhan Viidingu luuleread: “Jah. Vahe suur on, kellele sa pihid – / ma selle laega kõnelen: hääd aega.”

Vaatab üles ja märkab teatrikohviku laes sõnu-sõnu-sõnu, laulu- ja luuleridu, näeks neid kui esmakordselt.

Ta jagab oma avastust, imestust Toomas Suumaniga, kes heidab pilgu lakke, noogutab mõtlikult, ent Juhan Liiva luuletuse “Must lagi on meie toal” tonaalsus ei muutu, tark skeptitsism ja südamevalu jäävad. See on vaid üks uudne viiv “Johannese passiooni” ettelugemisel, kümme aastat pärast esietendust, viis aastat pärast viimast mängukorda.