Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/23/109028t1h691d.jpg)
Parandamatu lüüriku ja hingehoidjana mõtlen aastalõppudel sageli murelikult meie jahtuva ja kiirustava tänapäeva peale, kus nihkes pole mitte ainult suhted ja tõed, vaid ka tähtsaimad inimlikud tunded.
Mõnikord ajaviiteks kommentaariumide aknaid avades võib seal kogeda sedavõrd palju kurjust, vihkamist ja üksteise materdamist, et hirm tuleb peale ja meel läheb nukraks. Sama toimub elus – ülbus ja omakohus liikluses, naabritevahelised piiritülid, mida võib näha-kuulda saates “Kaua võib”, intriigid ja vägikaikavedamine kõrgemates instantsides. See on pannud mind kahtlema, kas laulev revolutsioon ikka näitas meie rahvus- ja ühtekuuluvustunnet õiges valguses või oli see hoopis segu massipsühhoosist ning aastakümneid kättesaamatuna püsinud sinimustvalge joogikarika sisust.