Mõningate poliitikute pressis avaldatud kahtlused, kas viimase ränga tuisu korral oli eriolukord või mitte, panevad tõsiselt imestama. Kui 35 aastat tagasi oli Tallinna-Narva maantee samadel lõikudel tee niisama rängalt täis tuisanud ning liiklus seisis, siis küll sellist küsimust ei tekkinud.
Minu hinnangul ei tohiks ka praegu kahtepidi arvamust olla, sest viibiti ju lumevangis ja ohus oli üle 600 inimese.
Julgen nii arvamust avaldada inimesena, kes on olnud rinnutsi analoogse olukorraga 35 aastat tagasi. Olin siis Rakvere teedevalitsuses tööl pärast TPI lõpetamist esimesi aastaid üpris noore teedeinsenerina. Koostasin sellel ajal ehitatavate teede projekte.
Ühe reedese tööpäeva lõpus, kui kogu Virumaad oli tabanud tugev tuisk ning liiklus Tallinna-Narva suunal seiskunud, kutsus mind välja Rakvere teedevalitsuse tolleaegne juhataja Alfred Albert ning tegi ülesandeks olla järgmisel hommikul kell viis teedevalitsuse väravas ja sõita töödejuhina koos saabuvate sõjaväe BTRidega Tallinna-Narva maanteele liiklust avama. Samuti käskis ta korraldada sõdurite toitlustamise. Hommikuks oli tuisk veidi raugenud, ja kui varahommikul enne kella viit teedevalitsusse jõudsin, ootasid mind seal juba kolm masinat, sõdur roolis.
BTRid olid umbes Kirovetsi mõõtu kummiratastel sahkadega varustatud suure võimsusega masinad, mida naljalt mingi asi kinni ei pea. Alustasime siis rivis liikumist Narva suunas. Kolme üksteise järel sõitva BTRi saha laiusest piisas lume äralükkamiseks kogu teelt. Tuisule avatud teelõikudel oli lund palju, kuid tee siiski läbitav.
Juba enne Viru-Nigula teeristi algas seisvate autode rivi. Alates Padaoru Narva-poolsest tõusust ja sealt edasi kogu sirge ulatuses olid autod täielikult lumme mattunud. Alustasime päästetöid sellest, et lükkasime kuuseheki ja maantee vahelisele alale sisse tee, mis võimaldas muul liiklusel ummistusest mööduda. Edasi sai hakata autosid ükshaaval n-ö lahti harutama ja trosside abil lumest välja vedama. Sõdurid tegid tööd tublisti ja kohusetundlikult, midagi teadlikult ei lõhutud ning koos lumega teelt kõrvale ei lükatud, nagu mõningaid jutte olen kuulnud. Enne lõunat suutsime liikluse põhiteel avada ja jätkasime liikumist Narva suunas.
Rakveres töötas ka lumetõrje vabariiklik staap, mida juhtis tolleaegne ministrite nõukogu esimehe asetäitja Peeter Palu. Olukorrast ülevaate saamiseks kasutati piirivalve helikopterit.
Sõduritele söögi korraldamisega tekkisid minul probleemid, sest voolukatkestuse tõttu olid kõik kauplused ja sööklad suletud. Rannu sööklas oli juhuslikult kohapeal üks kööginaistest, kes lahkelt köögis leidunud toidujääkidest sõdurpoiste kõhud täis söötis ja veel tänas aitajaid. Rannult pöördusime tagasi Rakvere poole. Narva suunas töötasid siis juba staabi organiseeritud teised brigaadid.
Mitme eelmise ja 1975. aasta suure tuisu kohta on kindlasti ka praegustel teemeestel ja päästetööde juhtidel midagi kõrva taha panna. Selge on see, et tänapäeval, mil põhiliselt on panustatud kiiretesse autosahkadesse, ei ole võimalik ekstreemolukordades sõidetavust tagada. Sisu päris hea võimsusega kiirsahad on tõhusad küll, kuid ainult hea nähtavuse ja vajaliku kiiruse juures. Nii kui viimane väheneb, jääb võimsust napiks. See näitab veel kord, et operatiivseks ja edukaks tegutsemiseks on ka piirkondadesse vaja eritehnikat.
Sündmused Padaorus ja mujalgi näitasid, et siseministeeriumi haldusalas oleva päästeameti ja politsei koostöö jätab tugevasti soovida.
Politsei on orienteeritud ju põhiliselt vaid liiklusjärelevalvele ja trahvide tegemisele. Ja kui töö edukus ja tulemuspalgad sõltuvad üksnes riigikassasse kasseeritud kroonide hulgast, polegi midagi muud loota. Liikluse (ümber)korraldamisel või abistamisel pole nad sugugi nii edukad. Reapolitseinikke ei ole mõtet süüdistada, hoopis kõrgemal on vaja mõttemalle muuta. Üpris lapsik ja naiivne on jutt, et politseimasinadki jäävad lumme kinni ega pääse kohale.
Müts tuleb maha võtta vaid Viru -Nigula valla rahva ees, kes tõesti hätta jäänud inimesi aitasid.