Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14115009t1h1a12.jpg)
/nginx/o/2016/05/11/5368647t1h88de.jpg)
Kui Kunda spordikeskuse taekwondo-saalis leemendavaid nägusid silmasin, jõudis mulle kohale, millesse end seganud olin.
Spordiklubi Team Yong eestvedaja Marko Levtšenko lubas mulle, et ta väga rasket taekwondo-treeningut ei tee ning edasijõudnud treenijad algaja suunas silmi ei pöörita. Süda hakkas vaikselt saapasäärde vajuma ja eelmise päeva golfimäng oli veel lihastes, kuid treeneri vile andis märku järgmise eneseületuse algusest.
Saalis oli juba riietusest näha, kes selle alaga vana sõber on ning kes alles tutvust teeb. Vanadel kaladel oli üll spetsiaalne riietus dobok, mis väliselt sarnane karate kimonoga. Tavaline trenniriietus, millega passib nii aeroobikasse kui jõusaali minna, oli peale minu seljas veel mitmel treenijal.
Trenni algus tundus igati jõukohane: pearingid, puusaringid, põlveringid, käeringid, jooksmine. Kui nahk juba soojaks rapsitud, läksid harjutused intensiivsemaks.
Lõuna-Korea rahvussport taekwondo WTF koosneb kuni 90 protsendi ulatuses jalgade tööst. Seega said jalad eriti vatti. Kiire tippimine kohapeal, võimalikult kiire põlvetõstejooks ning selline hüppamine, et õhus olles jalad kere alla krõnksu tuli tõmmata, olid mõned harjutused, mida esmalt teha tuli. Iga harjutuse järel hakkasid treenijate näod aina rohkem õhetama. Tundsin, et minulgi on selg juba päris märg.
Siis saabus senise treeningu kõige raskem osa – mitmesugused painutused. Enamik harjutusi olid algajale jõukohased, kuid üks, mida ka puuhobune minust paremini oleks teinud, oli spagaat. Õnneks oli teisigi, kelle istmik maast üsna kõrgel asetses ning ma ei plaaninudki kubemelihaserebestuseni pingutada. Ja targasti tegin. Järgmisel ja ülejärgmisel päeval olid säärelihased niigi kanged ja valusad. Kui ka lihaserebestus oleks kimbutanud, poleks päevatoimetuste tegemine vist võimalikuks osutunud.
Treeningu lõpul, kui kõik lihased soojad ning liigesed venitatud, asuti osa juurde, mida mina kõige rohkem kartsin – löögid.
Treener Marko Levtšenko jagas meid rühmadesse ja tuli hakata ettenäidatut matkima – jalaga hops ja hops vastu väikest löögipatja. Koordinatsiooni treenimiseks väga vajalik tegevus. Mul oli algul vaja ühte liigutust mitu korda peas läbi mängida, muidu ei tulnud see kuigi loomulikult välja. Kui taekwondo-ässad lõid vastu patja kõva paugu, siis mina piirdusin õrna kõksuga. Arvasin, et sellest alustuseks piisab. Seda enam, et ma taekwondo-hundiks hakata ei plaani.
Treening oli hästi mitmekülgne ning kui seal regulaarselt käia, on see kindlasti väga kasulik. Koordinatsiooni, painduvust ja kehatunnetust saab taekwondo-treeningul väga hästi arendada.
Treener, kes ise juba umbes 12 aastat selle võitluskunstiga on tegelenud, näitas meile, kui kerge on saltot teha. Mis seal siis on, hüppad üles ja teed õhus viguri ära. Võttiski mõned sammud hoogu ja lendas päris lae alla välja. Põrandal, mitte batuudil.
Lääne-Virumaal tegelevad taekwondo’ga spordiklubi Team Yong Kundas ning spordiklubi Manada Rakveres.