R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugemispärlipüüdjate suvi

Inna Grünfeldt
, reporter
Lugemispärlipüüdjate suvi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raamatutega suve jooksul sinasõbraks saanud laste nobedate näppude vahel ning Maie Männiste julgustava pilgu all valmisid pärlikeed ja käevõrud.
Raamatutega suve jooksul sinasõbraks saanud laste nobedate näppude vahel ning Maie Männiste julgustava pilgu all valmisid pärlikeed ja käevõrud. Foto: Hilje Pakkanen

Vinni-Pajusti raamatukogu ahvatles lapsed pärleid püüdma: iga loetud raamatu eest sai valida ühe helme. Kes kogus sada, kes kümme, kes kolm – tähtsaim oli, et laps ja raamat said suve jooksul sõpradeks.

Vinni-Pajusti raamatukoguhoidja Maie Männiste sõnul oli pärlipüügi mõte selles, et lapsed tuleksid suvekuudel raamatukokku ja leiaksid lugemiseks midagi meelepärast. “Ettevõtmine oli meil esmakordne, idee pärineb Kunda raamatukogust, kus seda mitu aastat tehtud. Häid mõtteid peab ju ära kasutama,” märkis ta.

Pärlipüüdmisel läksid arvesse nii raamatud kui ka koomiksid ja muu lihtsam lugemisvara. “Tähtis oli anda lastele meeldiv kogemus, et nad üldse raamatukokku tuleksid. Kui tuleb üks laps, tuleb ka teine ja tõmbab omakorda järgmise kaasa. Üllatas, et poisse oli päris palju,” rääkis raamatukoguhoidja.

Preemiapärli sai igaüks ise valida ehtekraami hulgast, kus leidus nii poest ostetud helmeid kui ka annetatud aardeid. “Et pärlisaak oleks põnevam, aitasid kaasa täiskasvanud lugejad, kes täiendasid raamatukogu pärlilaegast. Nii said paljud helmed uue elu, sest lastele olid just need põnevad, mis on pärit vanast ajast ja mida iga päev ei näe. Kraami leidus lumehelvestest viisnurkadeni, nii et ka poistel oli huvitavat võtta,” rääkis Männiste.

Maie Männiste, kui palju lapsi pärlipüüdmises osales?

Lapsi, kes said pärlite kogumiseks laeka või paela, oli üle 70. Sai valida, kas koguda helmeid laekasse või paelale. Suurem jagu valis laeka, kas väiksema punase või suurema sinise. Võis saada juba kleepsude ja säraga kaunistatud karbikese või selle ise kaunistada. Laekad jäid lastele ning mängu lõpus said nad sinna omavalmistatud ehted panna. Või mida tahes. Varandust, mida laekasse peita, lastel jagub!

Noorim osavõtja oli kolmeaastane Karoli Inno ja vanimad 13–14aastased. Tähtis oli, et laps tuleb raamatukokku ning laenutab ja tagastab raamatud ise, vahet ei olnud, kellega ta tuleb ja kas ta loeb juba ise või talle loetakse.

Mängus osalemine oli rangelt vabatahtlik ja kaasa lüüa soovisid rohkem algklassiõpilased.

Kui palju loeti kokku raamatuid ehk kui palju pärleid lapsed suve jooksul kogusid? Missugune on suve-lugemise seis võrreldes eelmise suve lugemise ja külastustega?

Suve lõppedes lugesime tibud ehk laenutused kokku ja saime päris kopsaka saagi. Kui aastal 2015 olid põhikooliõpilased kolmel suvekuul laenutanud 379 teavikut ja koolieelikute saagiks jäi vaid üheksa, siis nüüd oli põhikooliõpilaste laenutuste arv 1364 ja lasteaialastel 188!

Nüüd said nad lugejakaardi, et mängus osaleda. Ka lasteaia- ja kooliõpetajad aitasid kevadel reklaami teha.

Päris suure osa moodustasid kindlasti koomiksid, kuid mängu eesmärk oli tuua lapsed raamatukokku. Kui eelmisel suvel oli laste külastuste arv 153, siis nüüd laenutati 561 korral. Kõiki käike ei kajasta seegi arv. Ja vaat see arv on palju olulisem kui laenatud raamatute hulk või kogutud pärlid. Kui üldse arvudest rääkida.

Kes olid ja mitu raamatut lugesid tublimad?

Kõige-kõige oli Laura Maria Truss, kes laenutas 141 raamatut. Üks patsiga poiss, kes aitas meid statistika tegemisel, ohkas igatahes, et vaene laps muud ei saanudki suvel teha kui lugeda. Kelly Järve saagiks jäi paar pärlit alla saja.

Arvesse läksid raamatud, koomiksid, ajakirjad. Peaasi, et vähegi eakohane oli, aga ega koolilapsed pappraamatuid tahtnudki lugeda. Ka kohapealne lugemine läks arvesse. Kuna tublisid lapsi oli palju, siis aukirju-auhindu andsime 12 lapsele.

Poistest oli kõige tublim pärlipüüdja Tristan-Ronald Põldma, kelle laekas oli 61 pärlit, kuid Kaspar Merivald ja Laura Maria noorem vend Sten Marcus Truss ei jäänud oma enam kui 40 pärliga kaugele maha. Mia Oks, Lisanna Tõnne, Anett Sinijärv ja Elisa Veedla varandus oli 50 helme lähedal. Kaksikõed Mirtel ja Gerda Laul lugesid kaks korda 26.

Pooltel noortel lugejatel jäi saagiks kaks kuni kümme pärlit, kuid seegi ei tähendanud midagi. Tähtis oli, et igaüks leiaks endale meeldivat suvelugemist. Et midagi kripeldama ei jääks, loosisime ühe auhinna välja ka väiksema saagiga lugejate vahel. Pärlimängu lõpetanud meisterdamisõhtul olid laual lisapärlid, nii et keed said kaela kõik, kes meisterdama tulid.

Kuivõrd kasvatas pärlipüük raamatuhuvi? Kui palju oli neid, kes raamatukogus muidu ei käi, aga tänu pärlijahile lugesid mõne raamatu või vähemalt koomiksi läbi?

Kõige rohkem oli ikkagi neid, kes ka muidu raamatukogus käivad. 14 last said esimest korda lugejapileti. Tuldi koos sõpradega ja oldi tunde lastenurgas. Ja kui sõbral on laegas ja saab teistega selle sisu võrrelda ning – oh õnnetust! –, ka mööda põrandat pärleid taga ajada, siis oli ainult üks võimalus teistega samastuda. Vihmased päevad andsid selleks oma toetuse.

Usun, et lapsed on ausad, aga kas või kuidas kontrollisite, kas laps ikka tõesti luges või ainult laenutas? Või käis kõik ausõna peale?

No ikka tahtis mõni vahva lugeja saada sama palju pärleid kui teised, ja kui ta siis ilmus raamatuhunnikuga pärlilaeka juurde, juhtus, et raamatukoguhoidja palus vahel jutustada mõnest toredast raamatust parimaid kohti või välja tuua koomiksist see kõige põnevam osa. Ja kui mälu alt vedas, sai ju kohe üle lugeda.

Millist tagasisidet on pärlipüüdmise kohta tulnud?

Seni on tagasiside olnud positiivne. Vähemalt need lapsed, kes lõpuüritusel olid, ütlesid, et võiks seda järgmiselgi suvel teha. 

Rõõm on väikestest hetkedest. Kui lapsevanem siiralt tõstab pöidla püsti, et teate, kui tore, TA LOEB! Ja kui laps tuleb raamatukokku mitte ühe korra, vaid mitu. Rõõm on, et ka poistele läks pärlipüük peale.

Kas tõsise lugemise vahel midagi naljakat ka juhtus?

No mis nalja! See oli ikka tragöödia, kui lapsel näiteks kogumiskarp maha kukkus. Ülitähtis oli need pärlid üles leida. Ühel poisil jäi esialgu kaks helmest leidmata, aga ta sai need kätte ühekaupa. Nii nagu koristamise käigus leidsime.

Mis pärlisaagist edasi sai?

Lõpupeol ehk siis meisterdamistoas olid pärlid laual ning ehtemeister Asta Orrol käed tööd täis, et juhendada ja aidata traati väänata. Sest keegi ei leppinud ühe käevõruga. Tehti kaelakeesid ja järjehoidjaid.

Igatahes juba järgmisel päeval oli ühe tüdruku emal raamatukokku tulles tütre meisterdatud käevõru randme ümber. Väga ilus.

Loodame, et lastele tõi pärlipüüdmine vaheldust ja nad leiavad sügiselgi üles tee raamatukokku.

Tagasi üles