Trikster, narr, seikleja, kangelane ... Thijl Ulenspiegelit võiks nimetada mitmeti. Rakvere teatri laval mürgeldas ta igatahes kaasakiskuvalt. Narrieeposeks ristitud tükk “Thijl Ulenspiegel” tõi lavale erakordselt palju rahvast, tavatult ohtrasti muusikat ja tantsu. Kuigi Priit Aimla eestindatud igivana lugu on mängitud Eesti teatrites varemgi, nägin seda esimest korda ja arvan, et nõnda oligi hea. Ükski kogemus ei kippunud sekkuma, ühtki võrdlust polnukski vaja.
Tellijale
Kaemus: “Thijl Ulenspiegel” G. Gorin / Ü. Saaremäe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ulenspiegel (nimes sisalduvad öökull ja peegel – tarkus ja edevus, nagu mehes endaski) on legendidest pärit tegelaskuju, 14. sajandist, ja arvatavasti oli tal ka prototüüp, ehkki päris kindlalt ei tea seda vist keegi. Keskaegsetes saksa, prantsuse ja madalmaade rahvajuttudes Ulenspiegelist järgnes seiklus seiklusele, joovastav rõõm rängale kurbusele, metsik võitlus hardale armuaktile – olge lahked, seda kõike võite näha ka lavastuses.