Nõukogude ajal ilmus Tartus ajaleht Edasi, millest kujunes välja leht, mille aastatellijate järjekorrad looklesid varahommikust peale postkontorite uste taga. Ja seda üle kogu Eesti, ehkki leht oli nagu mõeldud Tartumaa rahva tarbeks. See oli pinnuks silmas parteimeestele, kes püüdsid Edasi levikut piirata ning lehe populaarsust vähendada. Aga ega see suurt ei mõjunud. Asutustele oli määratud isegi limiit, mitu eksemplari Edasit tohtis tellida. Mis oli siis selle lehe fenomen, et Edasit loeti-telliti üle terve vabariigi?
Tellijale
Vastukaja: keeldudega nüüd ka lehtede kallale?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli ju n-ö sügav nõukogude aeg, mil taolistel asjadel hoiti silma peal, lehetegijaid karistati. Kõik algas muidugi tegijatest-ajakirjanikest, kes partei seatud reegleid trotsides suutsid lehe sisu huvitavaks kirjutada. Eriti menukad olid pühapäevased kaheleheküljelised kirjandus- ja kunstileheküljed. Tollal ei pidanud lehed reklaamiraha noolima, sest lehtedes seda ei ilmunud. Igas maakonnas ilmus nn rajoonileht, mis piirdus oma piirkonna lugudega.