Võõrutuskliinikus, kuhu näitlejatar Sara (Evelin Võigemast) vabatahtlikult läheb, on ka töötajad endised narkomaanid. See peaks ju olema hea, kuid rühmateraapia juhendaja Lydia (Piret Kalda) on oma töös uskumatult naiivne (aga kas ikka on?) ning hooldaja Foster (Argo Aadli) kukub vihatud musta auku tagasi.
Kivi, mis mu südamele langes, ei liiguta end ka järgmistel päevadel. Ikka ja jälle hiilib silme ette pilt noorest narkomaanist (Priit Pius), kellest sai sõltlane juba emaüsas ja kes tunnistas rühmateraapia ringis lapseliku lihtsusega, et sai hiljuti teada oma HIV-positiivsusest. Paar hetke, mille jooksul see poiss oma loo rääkis, olid nii valusad, et uskusin pisaraid neelates iga viimast kui sõna. Näib võimatu unustada Sara saabumist koju, tema andekspalumist vanematelt ... ja saalitäie inimeste ahhetust, mis kõlas nagu ühest suust, kui ema tõmbas voodi alt välja kasti, täis tablette ja pudeleid. Visaku tütar see kõik ise minema. Kui saab. Kui leiab endas jõudu. Seda viimast on Saral hädasti tarvis, palju tarvis, sest inimesed, kohad ja asjad, mille juurest ta sügavikku sööstis, on ta ümber ju samad.
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg){kind=small}
