Ühiselamukoha pärast inimeste elu ja vara hoidjaks

Toomas Herm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veera Povaljajeva ja viis tema alluvat pidasid vana head nuppudega pulti rongide suunamisel töökindlamaks kui mistahes arvutit. Küll aga ei toimi enam pult jaamakorraldajate keeli “mäel”, sest vagunite töötlemine on aastatega sedavõrd vähenenud, et saab läbi ka lihtsamate vahenditega.
Veera Povaljajeva ja viis tema alluvat pidasid vana head nuppudega pulti rongide suunamisel töökindlamaks kui mistahes arvutit. Küll aga ei toimi enam pult jaamakorraldajate keeli “mäel”, sest vagunite töötlemine on aastatega sedavõrd vähenenud, et saab läbi ka lihtsamate vahenditega. Foto: Meelis Meilbaum

Küllap on kõik sõitnud kasvõi kordki rongiga. Aga kindlasti ei tea kõik, kes selle sõidu ohutuks muudavad. Üks neist on Tapa vanemjaamakorraldaja Veera Povaljajeva.

Tapa jaamakorraldajad asuvad raudteeharude vahel vaksali kõige kõrgemas majas, mis paistab silma vaid neile rongi peale minejaile või sealt maha tulijatele, kes teavad, kuhu vaadata. Veera Povaljajeva on seal töötanud peaaegu 35 aastat.

Trafaretsele küsimusele, kas ta soovis juba lapsena saada jaamakorraldajaks, tuli kiire vastus: “Muidugi mitte!”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles