Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/22/6199079t1h312d.jpg)
Jälle kord, nagu mullu või toona, elame ja hingame ajas, mil pimedus saabub juba siis, kui valgus pole õieti tärgatagi jõudnud. Ümbritsev olme tuksub vilkuvate leedtulede taktis ning hulluseni ulatuv melu kaubanduskeskustes ja meedias paneb kodukootud jõule hindava pühadeootaja pead vangutama. Kui miski seda kommertslikkust ja kassikullasära lahjendada mõistab, siis on selleks taaskohtumine mineviku kõige kallimate silmapilkudega.
Leian end sealt, kus on puutumata lumelagendikud, kirikutornide kontuurid vastu loojangupunast, metsade lummav vaikus ja tõusva kuu poole kerkivad kodukoldesuitsud. See on muinasjutuline taies, täiendatud meenutaja nostalgiliste meeleoluelementidega. Igas mõttepeatuses on midagi ammust – üksildaste suusaradade lõpmatust, pühal ööl kuuldud jõululegendi järelmaitset, vana aja vaimustust. See on otsekui paralleelmaailm, mis elab mälus ja südames ning muutub aastatega üha ilusamaks ja täiuslikumaks. Pärismaailm, see praegune ja mälestusteväline, tundub ajuti nii iidne nagu mitu miljonit Kristuse ajastut – kulumismärkidega, hatuseks vanunud ja välja kurnatud. Rõõme, üllatusi ja pisikesi armsaid imesid pakub see aga jätkuvalt ja ometigi. Vaatan, kuidas mu aias edendatakse kohalikku külafolkloori.