Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)
/nginx/o/2017/03/24/6486679t1h4a48.jpg)
Olev Mäe on mees nagu orkester. Nii otseses mõttes – ta võib teie peole tulla üksinda ja te ei saa arugi, et lavalaudadel on vaid üks mees, tantsumuusika on sama hästi kui orkestritäie muusikute näppude alt tulnud – kui ka kaudses tähenduses: asju, mida ta teha armastab ja teebki, on väga palju.
Üksi lavale minna pole siiski Olevi esimene valik. Ta eelistab seda teha kaaslaste seltsis ja bände, kus ta tegutsenud on, võib nimetada üsna mitu. Keskkoolipäevil lõi ta koos sõpradega ansambli Omikron, millest sai esimene veidi aega rõõmsalt vidistanud pääsuke. Hoopis kaua on elus püsinud ansambel Münt. 34 aastat on möödas päevast, mida võib lugeda Mündi sünnipäevaks. Ja Münt oli omal ajal kuum sõna. Ansambel tegutseb aga ikka veel.
“Jah, alles veebruaris oli meil tore esinemine,” meenutab Olev Mäe heatujuliselt. “Kiiklas rahvatantsijate peol,” täpsustab ta. Suurem osa bändimehi tegutsevad ansamblis selle sünnist peale, ja kuigi esinemisi enam palju ette ei tule, vahest nii kolm-neli korda aastas, ei ole Münt siiski hääbunud.
“Omal ajal oli see väga innovaatiline bänd, me tegime elektripillimuusika kõrval ka unplugged-versioone,” jutustab pillimees. Siis võeti välja näiteks akordion ja bandžo ning publik ahhetas, sest lugude sedasorti variatsioonid polnud tollal sugugi tavalised.
Füüsika ja muusika? Absoluutselt sobivad omavahel. Igasuguse muusika räägib füüsika põhjal ära.
Kui aga saabus aeg, mil suured bändid tasapisi lagunema hakkasid, ei tahtnud Olev sellega leppida ja lõi väikese ansambli, mis sai nimeks Compact. Selle tuum on ta ise, kaasa on löönud Meelis Ots ja Peep Pihlak. Compact on väga tegus punt, keda tellivad oma peole juubilarid ja pruutpaarid, sageli tantsitatakse rahvast kogukondlikel pidudel.
Olev Mäe oma maheda lauluhäälega on ikka peamiselt solisti rollis. Kuid pille, mida ta mängib, pole sugugi vähe. “Kitarr, bandžo, mandoliin ...” loetleb muusik. “Tudengiaegadel hankisin endale plokkflöödi, tundus huvitav pill. Õppisin paar väikest meloodiat sellel ära, no kuidagi saan nüüd sellega hakkama. Havai kitarri hankisin, sellel oskan akorde, mõtlesin mingi süsteemi välja. Siis on üks tore pill, buzuki – pika kaelaga mandoliin. Mul on Iiri buzuki. Ostsin selle huvi pärast ...” pajatab pillimees, kes pisut on oma sõnul ka trumme toksinud.
Muusikakoolis pole Olev õppinud. Ei tahtnud, ja vanemad ei survestanud ka. Pillimänguoskus tuli tasapisi kodust. Esimesed kitarriakordid näitas ette vend – seitsmekümnendail aastail pidi Olevi sõnul iga endast lugupidav mees oskama kitarril mõne duuri võtta. Ja oma isa nimetab Olev elupõliseks pillimeheks: tema alustas noorelt Malla-Iila pasunakooris, lõi kaasa sõjaväeorkestris ja Rakvere lihakombinaadi pillikollektiivis. Isa sõrmede all helisesid ka kannel ja akordion. Olevi emagi laulis ja mängis kitarri.
Muusikule üsna vajalik nooditundmisoskus on Olevil mingil määral olemas, aja ja kogemuste najal on see tulnud, aga võiks parem olla. “Minul tuleb see nii vaevaliselt. Oleks ikka palju efektiivsem, kui võtad noodi ette ...” mõtiskleb ta. Kuid siin aitavad kõrv ja mälu.
Kui muusikaõpingud võimalikuks ei osutunud, ehkki Otsa-koolis sai asja uuritud, otsustas noormees minna õppima pedagoogilisse instituuti tööõpetust, lisaerialaks füüsika. “Oli selline lai eriala – see sobis mulle. Mulle meeldibki teha palju asju, aga kõike natukene,” märgib Olev Mäe naerdes ja lisab, et valikute vahel on tugev seos.
“Füüsika ja muusika? Absoluutselt sobivad omavahel. Igasuguse muusika räägib füüsika põhjal ära,” ütleb ta veendunult.
Pärast kõrgkooli asus Olev Mäe õpetama tööõpetust ja füüsikat Kunda, siis Aluvere koolis. Praegu annab ta Rakvere ametikoolis füüsika tunde ja õpetajatöö sobib talle enda sõnul hästi. “Mida aeg edasi, seda paremini,” lausub ta.
Õpilased käivad koguni tema pool kodus, sest seal saab uurida taevalaotust. Tulevad õhtupimeduses, õpetaja tõstab garaažist teleskoobi välja ja suunab taevasse. Hiljuti uuriti Kuud. Ilm oli selge ja Kuu reljeef suurepäraselt näha.
Kosmose vastu ei tunne Olev huvi vaid füüsikaõpetajana. See valdkond huvitab teda kasvõi seetõttu, et me sellest nii vähe teame. Ufosid ta näinud ei ole ja juttudesse, milles kirjeldatakse kohtumisi tulnukatega, suhtub skeptiliselt. “Ei, ma ei väida, et neid kuskil pole, maailmaruum on lihtsalt nii suur, et nad ei jõua siia. Isegi kui Päike praegu õhku lendaks, näeksime meie teda ikka veel kaheksa minutit,” selgitab Olev energiliselt.
Või võtame universumi tekkimise. “Teooriaid on mitmesuguseid. Ühel on argumendid, teine kirjeldab lihtsal moel ... Mina tahaks uskuda argumenteeritud teooriat,” arutleb ta. Nii uurib ta huviga maailmaruumi ja püüab sellega seotus selgusele jõuda.
Olevil on soont vaata et iga asja peale: ta laulab ja mängib, õpetab ja ehitab, leiutab ja spordib ning võib ka äri teha.
Ta on oma kätega ehitanud oma perele kaks maja: Mahus ja Rakveres.
“Mahus on maja minu emapoolse vanaisa maadel,” ütleb Olev. “Aga kui see valmis sai ja natuke materjali üle jäi, tuli sellega midagi teha. Tegime kohviku,” pajatab ta. Ning ennäe üllatust, kohvikust sai tollastel üheksakümnendatel väga populaarne toidu- ja meelelahutuskoht. Suvitajad ja möödasõitjad kogunesid sinna rõõmuga, neile pakuti süüa ja juua, tehti muusikat ja õhtused peod kujunesid tihti päris rajuks.
Toitu valmistasid pereliikmed peamiselt ise. “Aga burgeritega oli küll nii, et tuttav kondiiter Iilast võttis saiade küpsetamise enda peale. Need olid ilusad kollased. Rakvere kunstnik Kull tuli ja ütles, et käis Euroopa-reisil ega saanud kuskil paremaid burgereid kui siin kolkas,” jutustab Olev naerusui.
Ja nii ilmneski, et abikaasadel on korralik ärisoon. “Hakkasime suve hakul kohvikuga pihta, elasime suve rõõmsalt ära ning sügiseks olid puhkuserahad alles ja rohkemgi veel,” meenutab Olev.
Tema abikaasa Merike, kes on lasteaiakasvataja, laulab ka kenasti. Kohvikus astusid nad nii mõnigi kord koos üles, ja veel hiljuti kutsus üks juubilar neid Mahusse oma peole koos muusikat tegema.
Helikunstiannet on jagunud tublisti ka pere keskmisele lapsele Helenale, kes laulmisega innukalt tegeleb. Poeg Vahurit nimetab isa maailmakodanikuks, kes seljakott seljas, mööda ilma rändab. Vahur on aga ka leiutaja, tema väljamõeldised on “Ajujahist” auhindugi toonud. Kuid leiutamine, pange tähele, on ka isa Olevi kirg.
Pere pesamuna, kümneaastase Marii sihid on veel mõistagi teadmata, aga sõrmed on temalgi osavad: praegu näitab ta seda annet peamiselt nii, et punub oma pähe väga keerulisi patse. Kuid Marii õpib ka flöödimängu.
Jah, poja leiutamissoon on ilmselgelt isast, sest Olev nimetab ühe oma tõelise kirena veel traktorite arendamist. “Päris ise pole ma ühtki traktorit ehitanud. Aga mul on neid paar-kolm tükki olnud. Hiljuti ostsin jälle ühe, arendan seda.” Olev kraamib taskust välja telefoni ja näitab pilti. “Et mu jutt ebaveenev ei oleks,” põhjendab ta, kui foto leiab ja seda suurendab. Ja tõesti, raske on aru saada, mis masin pildil õigupoolest on.
“Traktor on kitarri kõrval üks loomingulisemaid asju,” märgib ta heatujuliselt. “Ostsin vana traktori ja tegin selle ilusaks. See on ühtaegu kraana. Ja taga on kühvel, küljes on palgihaarats,” kirjeldab ta. Masin on tal Mahus ja sellega käib ta metsas.
Kuid ka enese vormis hoidmine on Olevile tähtis. Teismeeas paelus teda peotants. “Standardtantsud, Ladina-Ameerika tantsud ... Mulle meeldisid need väga. Olime päris head, võitsime võistlusi ... Tantsupõrandal tunnen end siiani hästi,” räägib Olev pisukese uhkusenoodiga hääles – ja miks mitte, fraasi “eesti mees on tantsulõvi” on ikka rohkem tögamiseks peetud. Asjata!
Ka maadlusmatid pole Olevile tundmatud, koolipõlves oli ta nii kõva maadleja, et Tallinna spordiinternaatkool tegi tema ees uksed lahti: tule ainult! Aga Olev ei läinud. Veel pakub talle rõõmu mäesuusatamine, mida ta varasematel aegadel küll rohkem harrastas, kuid plaanidest pole see veel haihtunud. “Ostsin hiljuti uued mäesuusasaapad,” viitab ta rõõmsalt kavatsusele kord taas lumistele nõlvadele tõusta.
Ning muidugi motomaailm – kauaaegne arm. “Tsikkel on mul ka, jah. Keskkooli ajal see huvi alguse sai, vennast oli üks tsikkel jäänud, sellega sõitsin, korra sattusin juhiloata sõitmise pärast koguni alaealiste asjade komisjoni,” pajatab Olev naerdes. Aga kuna Vene tsiklid polnud kuigi atraktiivsed, vajus see huvi mõneks ajaks unarusse. Ja ilmus taas.
“Ostsin garaaži, kus oli vana Jawa tükkidena laiali. Müüsin garaaži lõpuks ära, aga Jawa panin juppidest kokku. Siiamaani sõidab ja näeb ilus välja ka,” kõneleb Olev heldinult. Ta on koguni ühe tsiklivõistluse võitnud: nimelt Jõgeval ja aeglussõidus. “Olen mootorrattaga ka tublisti reisinud. Soomes, Rootsis, Gotlandil ...” ütleb ta soojal toonil.
Säärane tegus mees ei suuda kujutleda, mis on mittemidagitegemine. Kui kord kauges tulevikus pensioniaeg kätte jõuab, ei ole võimalik käed rüpes istuma jääda. “Olen mõelnud, et hakkan Mahus hirmsasti tööle,” teatab Olev lustlikult.
Hea tuju ja optimism on temaga vist kõikjal kaasas. Meelsasti jutustab ta lugusid, mis pillimeheeluga kaasnevad.
“Käisime kord väljasõidul Pärnus. Enne esinemist avastasid tantsutüdrukud, et tantsusussid on maha jäänud. Naersime nende üle tublisti, aga siis selgus äkki, et minu kitarr on ka maha ununenud. Kuskile keset Kunda klubi lava ilmselt,” pajatab Olev lõbusalt. “Siis oli tüdrukute kord itsitada. Aga akustiline pill päästis mind tookord hädast.”
Maha on jäänud ka laulusõnad, kuid siis on aidanud võimalus laule valida ja esitatud on neid, mille sõnad peas on.
Sussid, kitarr ja laulutekstid – hästi, kuid kadunud on ka pillimehi.
“Jah, kui peda ajal bändi tegime, kutsuti meid mingile kalurite peole. Aga pidu peeti piiritsoonis,” meenutab Olev. Ansambli trummimees armastas vahel napsu võtta, ja sellal kui kaaslased laval oma pille sättisid, sai trummar tuttavaks kohalike meestega ning kadus nendega kuskile metsa äärde viina viskama. “Aga sinna sattusid rutiinse kontrolli käigus piirivalvurid. Meie mees sattus paanikasse ja pani jooksu. Muidugi saadi ta kätte ja viidi kaasa. Meie hakkame juba mängima – trummimeest ei ole. Juhuslikult oli publiku hulgas tollase kõva bändi Poisid Tulipunased trummar, kes meile appi tuli. Oma trummimees jõudis viimaks siiski ka peole,” jutustab Olev.
Kuid kõigest sellest hoolimata, mida ta on elu jooksul teha jõudnud, kripeldab südamel miski, mis pole teoks saanud. Omaenda lugudega plaat. Kümmekond laulu, millele ta ise nii meloodia kui ka teksti on kirjutanud, on selleks valmis. Aga see võib veel juhtuda.
“Raske on kokku saada väga head kampa, keda ühise eesmärgi nimel tegutsema saada ... Kõigil on omad tegemised,” mõlgutab Olev mõtteid. “Aga ma tean, et see on võimalik.”