Kolumn: vabadus ja armastus

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Juunis käisin kümnendat korda Ungaris. Petőfi-nimeline kirjandusmuuseum korraldas Budapestis teise ungari kirjanduse tõlkijate kokkutuleku. Osavõtjaid oli sadakond (eestlasi kolm), võõrustajad katsid kõik kulud.

Tundsin süümepiina, sest tõlgin ilukirjanduse asemel “kolekirjandust”, et peret toita. Ometi olen noorena eestindanud János Aranyi ballaade. Ehk seepärast mind kutsutigi, sest kokkutulek oli pühendatud Aranyi 200. sünniaastale. Eelmine toimus nelikümmend aastat tagasi seoses 100 aasta möödumisega Endre Ady sünnist.

Esimesel päeval käidi Balatonfüredi tõlkemajas. Sinna saab stipendiumi igaüks, kellel on leping ungari kirjandusteose tõlkimiseks. Tundsin nostalgiat, sest olen seal majas kaks korda elanud. Õhtul naasti pealinna ja korraldati vestlusring, kus osalesid fotograafist kirjanik Péter Nádas ja tema peateose “Mälestuste raamat” tõlkijad. Eesti keelde on selle tõlkinud ja ise välja andnud Lauri Eesmaa. Nádas teeb tõlkijatega koostööd, kuid suudab keeleliselt sekkuda ainult sakslaste töösse. Ta ei ole romaanis kasutanud võõrsõnu ja soovib, et ka tõlkijad neid väldiksid. Eesti keel võimaldab seda.