Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lapsevanem: hoiukohad võiks olla linna prioriteet

Samal teemal: "Rakvere lastehoiud on kvaliteetsed ja vastavad kõikidele nõuetele", Vilja Messer

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lasteaed. Foto on illustratiivne. | FOTO: Kristjan Teedema

Kirjutan ajendatuna Ulvi Põldma artiklist (VT 26. septembri 2017) „Rakvere lapsehoiuteenus jätab vanemad muretsema“, jagades oma mõtteid ja kogemusi selles valdkonnas.

Nii kui uus ilmakodanik endale nime saab, tuleb ta ka kohe lasteaiakoha saamiseks järjekorda panna (muidugi kui vanemad teda üldse soovivad lasteaeda panna). Vanemal on õigus saada lapsehoolduspuhkust kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Samas vanemahüvitist makstakse 435 päeva, ehk umbes lapse 1,5-aastaseks saamiseni. Paljudel peredel ei ole peale vanemahüvitise lõppemist võimalik muul moel majanduslikult toime tulla, kui mõlemad vanemad peavad tööle asuma. Sageli ei ole peredel võimalik palgata ka lapsehoidjat ja 1,5- aastasele põngerjale tuleb leida lastehoiukoht.

Mõned aastad tagasi, kui meie perre sündis novembri alguses uus pereliige, sai temagi peale nime panemist pandud kohe ka lasteaia nimekirja. Mulle tundub nüüd, et vanematel, kelle laps on sündinud aasta kolmel viimasel kuul, on sobiliku lasteasutuse leidmisega eriti rohkesti tegemist. Meile on olnud see samuti omaette katsumus.

Lasteaia rühmade komplekteerimisel arvestatakse lapse sünnikuupäeva. Arvestus algab lapsest, kes jooksva aasta 1. oktoobril on 3-aastane. Arusaadav, et kuskilt peab tõmbama piiri, kuid kas see piir peab olema alati numbriline? Ehk võiks teha erandeid? Arvestades lapse sotsiaalsete oskuste ja eneseteenindusvõimega? Samas - kui teha ühele erand, siis nõuavad lõpuks kõik erandeid.

Meie laps oli siis ja on nüüdki sotsiaalselt seltsiv, lasteasutusse minekuks oli tal vajalik eneseteenindus selge, sõnavara rikkalik, kuid sünnikuupäev polnud sobilik selleks, et saada munitsipaallasteaeda. Samas laps, kes kasutas mähkmeid ja ilma emata oli tal keeruline olla, sai munitsipaallasteaias koha, kuna tema sünnikuupäev oli lihtsalt paar kuud varasem. Niisiis tuli otsida lapsehoiuteenuse pakkujat erasektorist.

Märkisin avaldusele lapsehoiu, mis jäi minu kodu ja töökoha vahele, et oleks lihtne transpordilogistika. Kui aga hakkas lähenema lapse hoidu minemise aeg, hakkasin igaks juhuks tuttavatelt uurima, et kuidas seal ka on. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka muidugi arvamusi, kuid valdavalt oli selle lastehoiu kohta saadav informatsioon usaldusväärsetelt inimestelt minu jaoks lausa hirmutav.

Võtsin samuti ühendust linnavalitsusega. Selgitasin olukorda ja palusin oma laps teise lastehoidu ümber panna. See, mis linnavalitsuse ametnikult tuli, oli üsna ootamatu. Ta väitis, et temani on antud lastehoiuteenuse pakkuja kohta ennegi negatiivset informatsiooni tulnud, kuid tõendeid pole. Otsigu mina need tõendid, enne ei saa nad midagi teha.

Pika vaidluse peale ja endale kindlaks jäädes sain oma lapse teise, usaldusväärsesse lastehoidu pandud ja olin selle kohaga tõesti väga rahul. Ruumid olid ehitatud laste vajadusi silmas pidades, personal oli lastega tegelemisel suure kogemustega ja soe toit toodi kolm korda päevas ühest köögist. Meie laps läks sinna alati hea meelega ja ka uued tulijad kohanesid kiiresti. Suur tänu neile!

Järgmisel aastal tahtis linnavalitsus teda edasi sinna eralastehoidu jätta. Kuid ta sai juba novembris kolmeaastaseks ning oli lihtsalt selle koha jaoks liialt suureks kasvanud. Tema tahtis mängida, laulda ja tantsida omavanustega, kuid uued titad tulid luti ja mähkmetega! Õnneks oli minu lapsega samal aastal kolmel viimasel kuul sündinud rohkelt teisigi lapsi, kes küsisid lasteaiakohta, ja linnavalitsuses võeti vastu tore otsus, et ühes munitsipaallasteaias ei avata küll mitte sõim, vaid hoiurühm kaheteistkümnele lapsele. Tore! Meie laps sai omavanustega kokku, sai mängida, laulda ja tantsida. Ja loomulikult vastasid kõik tingimused renoveeritud lasteaiaruumides igati nõuetele.

Kuid siin on minu jaoks veel üks aga … Lasteõiguste konventsioon, mis on aluseks ka EV lastekaitseseadusele § 5. lõige 2) igal lapsel on õigus võrdsele kohtlemisele ilma igasuguse diskrimineerimiseta; 3) kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid. Rakvere linnavalitsuse määrusega on kehtestatud lapsevanemale lastehoiuteenuse hinnaks lastehoidudes, kui linn kompenseerib osa tasust 70,50 eurot. Lasteaia osalustasu on  aiarühmades aga 32,90 eurot. Meie laps on pidanud oma sünnikuupäeva tõttu käima kaks aastat lastehoius. Ühe aasta siis eralastehoius ja teise aasta munitsipaallasteaia hoiurühmas. Kui seda rühma oleks sõimeks nimetatud, siis oleks tasu olnud minu arusaamise järgi 56,40 eurot kuus. (Rakvere linnavolikogu määrus, vastu võetud 25. juunil 2014 nr 17. Kehtestada Rakvere linna munitsipaallasteaedades vanemate poolt kaetava osa suuruseks ühes kuus: 1) sõimerühmas 12% kehtivast Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärast. 2) lasteaiarühmas 7% kehtivast Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärast. 3) Rakvere Rohuaia Lasteaia lasteaiarühmas 15,34 eurot. Mulle jääb arusaamatuks, miks eelistab linn eralastehoiuteenust ega ava munitsipaallasteaedades sõimerühmi. Kui sõimes on laste arv 12 ja eralastehoius 10 last, siis suurt vahet ei ole. Sellises vanuses on lapsed sageli haiged ja kõik lapsed iga päev kohale ei jõua. Munitsipaallasteaedade sõimerühmades oleks väikese lapse arenguks ikka oluliselt paremad tingimused.

Sellel aastal läheb meie laps kolmandat aastat lasteasutusse ja esimest aastat lasteaia 3-aastaste rühma. Lasteaiakoha järjekorda pannes sai talle välja valitud aga sootuks teine lasteaed. Kevadel küsiti linnavalitsusest, kas ma soovin nüüd teda panna väljavalitud lasteaeda. Ei soovinud! Sest minu arvates oleks väikesele lapsele selline solgutamine, jälle uue lasteaia ning ruumide ja uute inimestega kohanemine olnud liig! Et siis kolmas aasta lastehoius/lasteaias ja iga aasta eri asutusest!

Nii nagu kirjutas Ulvi Põldma, ei ole ka mulle jäänud muljet, et linn tegelikult lastehoiuteenuse pakkumisest ja järelevalvest huvitatud oleks. Üks asi on load ja tegevusnõuded, teine asi aga sisuline külg. Ja üldse tundub, et lasteaiakohtadega tegelemine on linnale pandud tüütuks kohustuseks. Lastehoiuprobleem saab paljuski alguse linnavalitsusest, sealsetest prioriteetidest ja poliitikast. Samas võiks just linn lapsevanemaid toetada, soodustades nende töölkäimist, et vanemad ei peaks tööl olles oma väikeste laste pärast muretsema. Kahjuks selliste prioriteetide hulka väikeste laste (1,5–3-aastaste) laste sõimekohad ei kuulu.

Tagasi üles