11 karakterit loovad tõsist mängu rõõmuga

FOTO: Marianne Loorents

Koht, kus sünnivad väikese KaRakTeri seltskonna lood. Juhendaja Ivo Leek (vasakul) jagab laiali uue etenduse tekstilehed.

​On KaRakTer – suur. Aga ka väike. Üksteist särasilmset last, kes teevad mõtlemapanevaid näitemänguga seotud asju lustiga pooleks. Tuues lavale ja endavanuste ette olulisi teemasid elulisest teatrist.

Kui avada esmaspäeva õhtul kultuurimaja keldris uks, näeb lava, kuhu on end istuma seadnud poisid ja tüdrukud 4.–9. klassist. Saal on rõõmu täis.

Tss! Toimub proov. Väikese KaRakTeri seltskond on hakanud harjutama etendust. (Kooli)elulist. Li-Liis räägib, et loos rullub lahti koolitund. “Seal on tegelased erinevatest muinasjuttudest ja filmidest. Klassis on suur segadus,” ütleb tüdruk. Selgub, et vanad head tuttavad Kunksmoor, Buratino ja Pipi õpivad ühes klassis, ja kord pole ses virvarris tagatud.

Ronja ütleb, et igaühel on etenduses midagi võimendatud. “Näiteks Buratinol on suurem nina, kui peaks, Karlssonil veel suurem propeller,” sõnab ta.

Ideid on ringelnud veel. Aga muidugi mõista ei sünni üks lugu suures harmoonias, vaidlusi on ka olnud. Huvitaval põhjusel. Li-Liis räägib, et nad on aktiivselt arutanud, kes keda mängib. “On olnud rolle, mida keegi pole tahtnud. Näiteks Kunksmoor, vana, aga teeb end kreemide ja meigiga nooremaks,” edastab piiga. Lõpuks sai otsustatud – Mirell mängib. Mirell ütleb, et tal ükskõik. “Pole väga vahet,” ütleb tüdruk.

Kuna kõik osalejad on omamoodi, pole Mirelli arvates imestada, et tegelaste meelest pole õppida üldse vajagi.

Ega selles loos jäägi üle muud, kui õpetaja peab kaebama direktorile. Lahendus aga ... on olemas. Harry Potter ja tema võlujõud?! Ei, ärme seda siin ja praegu avalda. Las jääb midagi ka üllatuseks.

Väikese KaRakTeri juhendaja Ivo Leek ütleb, et proovidega ollakse alles alguses ja neil on plaan panna loosse sisse oma nüansse. “Mõtlesin, et seda mõtet natukene muudame – minu idee oleks näidata, et õpilased ise saavad õpetaja elu lihtsamaks teha,” teatab Leek.

Miks sedakorda just see lugu lavale jõuab? Leek ütleb, et neile on tüki puhul oluline ka osalejate arv. “Meil on osalejaid üksteist. See on täpselt paras punt,” ütleb Leek.

Paljuski tüdrukutest koosnevas seltskonnas käib näitemängu tegemas ka kolm poissi. Rasmus on täna kohal üksinda. Tema sattus KaRakTerisse tänu sõbrale. Emagi oli soovitanud. “Mulle meeldib.” Ometi pole Rasmus üldse kindel, et temast näitleja saab. Tüdrukud vaatavad poissi, nagu oleks see kuu pealt kukkunud. Kes piigadest tahab näitlejaks saada? Tüdrukud tõstavad käe. Kõik piigad.

Võibolla on põhjus see, et Rasmus peab näitlemist keeruliseks ja raskeks. Näidenditesse tuleb ju ometi tõsiselt suhtuda. “Kui tuleb tekst pähe õppida, siis seda ei saa naljaga võtta,” ütleb poiss, kes õpib teksti koos emaga – tema loeb teiste osade teksti ja Rasmus enda oma. “Ema saab minu meelest hästi hakkama. Vist,” märgib Rasmus.

Tüdrukutele see vastus meeldib. Nagu ka see, et lood, mida nad teevad, on elulised. Seekordse etenduse teekond on aga veel nii alguses, et noored näitlejad ei oska öelda, millal seda lavalaudadel näeb.

Emotsioonikaardid aitavad mängida rolle

Tõmbad kaardi, millel on emotsioon. Sa pead seda väljendama. Võimalikult täpselt. Ja teised – peavad ära arvama. Just selline idee on kaartidel, mille trupp mõned nädalad tagasi valmis sai. Mäng kannab nime Väike KaRakTer, sel on erinevad raskusastmed ning see on saadetud juba koolidesse kasutamiseks.

Seda, et need kaardid on ühed toredad vahendid, on näitetrupi liikmed ka ise saanud proovida. Tüdrukud räägivad õhinal Punamütsikese etüüdist, kus hunt oli seksikas, ja sellist rolli oli vahva luua. Igatahes sai nalja kui palju ja originaalversioon oli nende lavale toodust mitu korda kummalisem.

Liisbet, kes oli jutustaja, rääkis, et sündis versioon Punamütsikesest, kus vanaema lõngast said nuudlid ja hunt järas juustutükke.

Ühe Rakvere kuuse lugu on nagu päris

Kolmandat hooaega tegutseva seltskonna üks võimsamaid lugusid on eelmistest jõuludest. Ühe kuuse lugu, mis on jõudnud ka festivalile Väike Lava. Teemaks Rakvere jõulukuused. Näiterühm otsustas asja toekamaks muutmiseks ägedate kuuskede autori Teet Suurega intervjuu teha. Ja nii sündiski lugu. Esimene etendus.

Ronja sõnul pidi väike Teet mõtlema, kuidas teha kuusk ilma rahata. Liisbet lisab, et Teet võttis vanad aknad, ämbritäie naelu ja ... “Ühed valged tegelased appi,” edastas tüdruk.

Igatahes linnarahvale kuusk ei meeldinud. “Aga kui keegi tegi sellest pilte, siis hakkasid kõik seda vaatama ja sellest rääkima. Järsku meeldis see kõigile,” ütleb Liisbet.

Videos näidati koolikiusamise õudust

Väikestel sündis idee teha koolikiusamisvastane video. Karakteritega. Mängisid trupi liikmed ja lood sündisid nende arutelude tulemusena. Põnev oli lähenemine: kiusamisohvrid otsustavad videos ühel hetkel hakata kiusajatele vastu. Hetkel, mil toimub pööre, tõmbavad kiusatavad maskid eest.

Kas see midagi muutis ka? Vist mitte. Aga kas teater võib muuta elu? 

“Jah, kui võtta seda tõsiselt,” ütleb Li-Liis.

Vaata koolikiusamise videot SIIT.

Tagasi üles