R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raseduskriisinõustaja näeb liiga tublisid eesti naisi

Eva Samolberg-Palmi
Raseduskriisinõustaja näeb liiga tublisid eesti naisi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raseduskriisinõustaja ja psühholoog Kairi Tozen-Pütsepp.
Raseduskriisinõustaja ja psühholoog Kairi Tozen-Pütsepp. Foto: Marianne Loorents

Raseduskriisinõustaja ja psühholoog Kairi Tozen-Pütsepp võtab kahel korral kuus Rakvere haiglas vastu naisi, kes emaks saamas või hiljuti saanud. Tema sõnul vajaks info raseduskriisi nõustamise teenusest palju enam levitamist.

Käite Rakveres kaks korda kuus. Kus te põhikohaga töötate?

Põhitöökoht on mul Pelgulinna sünnitusmajas, aga teen vastuvõtte ka Tallinna raseduskriisikeskuses Kadriorus. Võtan vastu patsiente nii ambulatoorselt kui ka haiglates, Rakvere haiglaski saab minu vastuvõtule tulla nii ise kui ka perearsti kaudu registreerudes ning haigla sünnitusosakonnas tegelen naistega, kes on sünnituseelses osakonnas või siis äsja sünnitanud.

Milliste teemadega tegelete?

Ampluaa on väga lai ja ma ei seaks piire, sest pöörduda võib kõigi probleemidega, mis käivad pereplaneerimise, rasedaks olemise ja sünnitusjärgse perioodi juurde. 

On viljatusprobleeme, abordinõustamist, sünnitusjärgseid meeleoluhäireid ja toimetulekuraskusi. Olenemata sellest, kuidas sünnitus kulgeb, kuus kuud pärast seda on naisel võimalik tulla tasuta nõustamisele saatekirja alusel.

Kui kaua Rakveres olete käinud?

Mina käin kevadest, aga enne mind oli nõustaja, kes on praegu beebiga kodus. Oleme pakkunud nõustamist juba varasemast, aga alati pole olnud võimalik käia. Praegu püüame ressurssi nii jagada, et jõuaks igale poole.

Käite Rakveres kaks korda kuus. Kas sellest piisab?

Koormus on meil enam-vähem võrdselt jaotunud päevade vahel, nii et esialgu piisab. Tööd on, aga muidugi Tallinnaga võrrelda ei saa. Jätkuvalt on meil see mure, et paljud ei ole meie teenusest kuulnud. Üritan ise perearstidega suhelda, et nemad jagaksid infot, sest pere­arstid on otsene kontakt peredega. 

Kuidas see märkamine käib?

Perearstile kurdavad naised üldiselt üsna julgelt seda, mis kripeldab, Isegi kui see esialgu ei tundu oluline. Arst näeb siis ära, kui naine on üleliia ärev, murelik. 

Lisaks kuuluvad meie pädevusse ka kategooriad, mille alla kuuluvad rasked või tüsistunud sünnitused, katkenud rasedused ja muu selline.

Kas naised ise teavad, millal neil on õigus nõustamist saada?

Haiglates kindlasti ämmaemandad ja naistearstid suunavad. Praegu on sagedane pöördumise põhjus keisrilõike soov, mille puhul me siis naisega vestleme.

Millal tuleb naine teilt abi küsima?

Ma olen kuskil kirjutanud sellest, et tubli eesti naine hoiab nii kaua hinge kinni, kuni veel võimalik on. Ja siis kukub minestades maha, sest inimene vajab hapnikku. Üritan alati edastada seda sõnumit ja kasvatada inimesi pisut ümber. Vaja on suhtumist, et emana olen ma ise tähtis ja pean kandma esmalt enda eest hoolt, et siis ka mu lastel hea oleks. Võtame näiteks maja: meie mehega oleme maja vundament. Sinna peale võib ehitada tugevad seinad, näiteks viis või enam last, aga kui vundament on nõrk või me ei oska seda parandada, siis vajuvad ka seinad kokku. Teine on energiakannu metafoor: kui minu enda kann on tühi, siis ei ole mul midagi ka teistele valada.

See on just sünnitusjärgsel perioodil nii, et naine seab end teisejärguliseks: mina ei ole nii tähtis, ma kannatan ära, peaasi, et mehel on hea, sest tema käib tööl ja tahab öösiti magada, ma ei julge teda tülitada. Ema käib ka tööl ja tal on omad tegemised. Eesti naine on jutumärkides väga tubli, aga see tublidus ...

Tuleb mingi hinnaga.

Tuleb raske hinnaga. Vaimse tervise tähtsusest on viimasel ajal palju juttu ja see on justkui nüüd avastatud teema. Erialainimestel on see aga ammu teada, kuidas iseenese unarusse jätmine mõjutab meie füüsist ja pereelu. Selles mõttes on kahju, et haigekassa ei toeta naiste tasuta pöördumist meie poole kauem kui kuus kuud peale sünnitust. Praktika näitab, et tegelikult ilmnevad paljud probleemid, mis on alguse saanud sünnitusjärgsest kohanemisraskusest, hiljem.

Kas siis enam on tegemist sünnitusjärgse depressiooniga?

Ei pruugi, aga võib olla, sest see võib olla alanud juba varem. Me selgitame probleemi tekkeloo välja ja paljudel juhtudel saab selgeks, et see on alanud sünnitusjärgselt. Aga kuna naine on nii “tubli” olnud, on ta hakkama saanud ja vahepeal käinud nii-öelda pinnal hapnikku hingamas, kuid jõuvarud on otsas ja kahju juba tehtud.

Näiteks?

Suhted on sassis, mees on välja kolinud või lastel käitumisraskused. Paljud naised, kes ka õigel ajal tulevad, tunnevad tagantjärele, et ka varem on olnud probleeme.

Öeldakse, et teatud liiki mammamasendus on pärast sünnitust normaalne.

Eks emotsioonide kõikumine on muidugi täitsa normaalne, sest kui platsenta sünnitusega irdub, siis teatud hormoonide tootmine organismis katkeb ja iga naise keha reageerib sellele omamoodi. Esimesed neli nädalat pärast sünnitust võib vabalt olla selline tunne, et ma ei ole omas nahas. See on protsessi bioloogiline selgitus.

Teine pool on sotsiaalne, sest naine võib kõigega hakkama saada, kui tal on toetav perekond ja ta ka tunneb, et talle ollakse toeks. Jälle tulevad mängu inimsuhted, mis võisid keerulised olla juba enne lapse sündi. Raseduskriis ongi paljus kohanemine muutustega, harjumine uue rutiiniga, mida lapse sünd kaasa toob, ja see näitab paarisuhte nõrku kohti.

Aga millal on ikkagi tegemist probleemiga?

Esimene indikaator on naise enesetunne. Ei maksa lugeda sümptomeid kuskilt veebist või ajakirjast: need võivad olla, aga küsimus on nende intensiivsuses ja kestuses. Kui ikkagi häirib elamist, võib tulla nõustamisele kasvõi kohe. Alati tasub tulla kasvõi kontrolli, et saada kinnitust, selle asemel et muretseda ja keerutada peas mõtteid. Hirm ja ärevus kasvavad selle aja jooksul, toodame oma mõtetes hirmu juurde.

Milliste probleemidega tegelete enne sünnitust?

Näiteks sünnitushirmul on erinevad tekkelood. Mõned naised kardavad rasestuda, sest sünnituse ees on hirm. Teistel tekib hirm kõhukese kasvades, sest sünnitus jõuab lähemale. Seal taga võib olla traumaatiline kogemus varasemast, aga mitte alati. Sünnitusosakondades tuleb tegeleda naistega, kellel on raseduse katkemise oht või siis on laps intensiivravis.

Mida te neile naistele ütlete?

(Mõtleb.) Hästi oluline on ennast tunda. Kriisiolukorras on see kõige olulisem, sest niikuinii paisatakse siis meid täiesti segamini. Oleme täiesti kadunud. Mida teeb aju meiega momendil, kui saame teada, et meie laps on üsas surnud? Kuna sel hetkel on niigi palju segaseid elemente, on oluline tunda iseennast, et oskaksime end kokku korjata. Nagu Lego.

Kas see on üldse võimalik?

Kriisiolukorras vajume me kõik kokku, ühed lihtsalt hiljem kui teised. Enese ülesleidmine on võimalik, aga see olenebki sellest, kui hästi inimene ennast tunneb. Ka abi küsimine on osa sellest. Me kuulame, toetame, harime psühholoogiliselt ja informeerime peresid. Luua turvalisus selle pere ja naise ümber on esmane ülesanne.

Kas mehed on koostööaltid?

Olen endale lubanud, et kunagi ma kirjutan eesti meestest kuhugi ülistava artikli. Eesti mees on suurepärane isa ja abikaasa. 

Meestele paneksin südamele, et märgake oma naist. 

SA Väärtustades Elu seisab inimelu, inimväärikuse ja inimsuhete jätkusuutlikkuse eest Eesti ühiskonnas. 

SA Väärtustades Elu koostöös rahvastikuministri bürooga alustasid 2006. aastal tegevust, mille peamine eesmärk on luua eeldused Eesti naiste emotsionaalse ja vaimse tervise seisundi parandamiseks läbi nüüdisaegsete terviseedendamise, preventsiooni- ja rehabilitatsioonimeetodite. 

Tegevuse peamine siht­rühm on eesti ja vene keelt kõnelevad naised ja nende lähedased, kes vajavad psühholoogilist abi, toetust ja informatsiooni raseduse planeerimise, raseduse ja sünnitusjärgsel perioodil.

Allikas: www.rasedus.ee

Tagasi üles