Nädala kaja: põlisolu proovikivid

Inna Grünfeldt Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Astusime seekord uude aastasse tulise vaidlusega: kas Eesti vabariigi sajandi aasta pidanuks algama hümniga või võis ka ilma. Nagu eestlaste puhul ikka, jaguneti kahte leeri.

Kumbki pool leidis rohkem või vähem asjakohaseid argumente oma seisukoha tõestamiseks. Nädalaga pole kired veel päriselt vaibunud, mis annab tunnistust, et hümn pole lihtsalt laul, vaid midagi enamat.

Hümn, mida aastakümneid ei tohtinud laulda, on üks märk sellest, et meie iseseisvus pole enesestmõistetav, vaid tasub olla tänulik iga vabana elatud päeva eest. Lahutame tähistatavast sajast nõukogude võimu aastad ja vaatame tulemusele sügavalt otsa. Kas sellist arvu me tahtsimegi? Hümni ärajätmise otsustajad, kes ometi mäletavad okupatsiooniaega, vaatasid asja tõenäoliselt teisest küljest. Küllap mõtlesid pigem esituse väärikusele.