Sõnulseletamatu teatriigatsus

volli käro. Foto: Marianne Loorents

Teatritöö tähendab lõputut ootamist ja lootmist. Lavamaailm ei lase hinge lahti ka siis, kui rolle napib ning rahulolematus südant kriibib. Ajapikku need tulevad. Faust. Lesk. “Leping”. Veel ekraanile jõudmata inglise pankur. Volli Käro on nõutud näitleja. Elutöö jätkub.

Kõnnime Volli Käroga tema harjunud rada Rakvere teatrisse. Võtame kohvikust auravad tassid näppu ja astume garderoobi, mida Volli Käro jagas Toomas Suumaniga mitu aastakümmet. Kohta, kus on arutatud maailma ja teatriasju, kõneldud elust ja rollidest, pandud idanema ideid.

Volli Käro lausub, et elutööpreemia Eesti Kultuurkapitali Lääne-Virumaa eksperdigrupilt tabas teda ootamatult ja ajas ärevile tema tutvuskonna. Helistati ja päriti pärast õnnitlemist aru, kas ta enam ei töötagi. Käro puhkeb südamest naerma. “Ma ise mõtlesin ka, et mis see tähendab, aga kas seda tähendust ongi vaja alati otsida ... Ikka tore, kui märgatakse,” sedastab ta. Arutleb, et tunnustust on inimesele väga vaja. Küsijatele vastas, et teeb ikka kaasa, kui teater teda vajab. Üks näidend ongi praegu lugemislaual, aga ... “Seal on nii palju teksti ...” on näitleja pisut kõhklev.