R, 9.12.2022

Peeter Raudsepp: “Teater ei ole sanatoorium”

Inna Grünfeldt
Peeter Raudsepp: “Teater ei ole sanatoorium”
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp heidab pilgu kevadesse, suvesse ja müramiseksperimentidesse, koostöösse tantsuteatriga Fine5 ning provintsi olemusse.
Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp heidab pilgu kevadesse, suvesse ja müramiseksperimentidesse, koostöösse tantsuteatriga Fine5 ning provintsi olemusse. Foto: Marianne Loorents

Teater seab end Peeter Raudsepa loomingulisel juhtimisel puudutama kuud, valmistub lõikuspeo tantsudeks ja paneb valmis sooröövlite lõksu. Lavastajaid on tulemas Ugalast ja Itaaliast.

Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp heidab pilgu kevadesse, suvesse ja müramiseksperimentidesse, koostöösse tantsuteatriga Fine5 ning provintsi olemusse.

Olete Rakvere teatri loomingulise juhina saanud pool aastat sisse elada ja natuke kõrvalt vaadata, sest lavale jõudsid eelmise peanäitejuhi Üllar Saaremäe ajal valitud näidendid. Missugused mõtted on tekkinud?

Midagi põhjapanevat ütelda on veel vara. Olen saanud protsesse vaadelda: räägin inimestega, käin väljasõitudel kaasas, vaatan üle vanad kolleegid ja tutvun uutega.

Veebruaris lähen ise esimest korda nii-öelda basseini ujuma: algab EV 100 projekti raames lavastuse “Puudutada kuud” väljatoomine. Urmas Lennuki kirjutatud näidend on väga inspireeriv. See on koostöös teatriga Fine5 ja tuleb välja aprillis. Teemaks on üheksakümnendad aastad.

Kuidas koostöölavastuses tantsuteatriga Fine5 tööd ja rollid jagate?

Eks teatrijuhid kunagi natuke kerglaselt selle viguri välja mõtlesid, et teatrid sel moel kokku laulatatakse. Selle juures on natuke meelevaldseid jooni, aga olukord on keeranud ette positiivse külje. Inimesed, kellega olen selle projekti käigus koostööd teinud, suhtuvad asja väga professionaalselt ja kaasaelamisega. See innustab endast parimat andma.

”Puudutada kuud” tuleb suure koosseisuga lugu, kus on Fine5 tantsijad sees. Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik on kaaslavastajad – liikumise osa on nende kanda. Renee ja Tiinaga on olnud alati suur rõõm koos tööd teha.

Lugu tuleb narratiivikeskne. See toimub maakohas, kus üks tüdruk otsustab hakata tegelema nüüdisaegse tantsuga. Tahaks tantsumeediumi kohalikule vaatajaskonnale mõtestatuks muuta. Tean, et inimestel on natuke tõrge moodsa tantsu vastu, et nad ei saa sellest aru. Mõnikord ongi sellest raske aru saada, aga olen leidnud elu jooksul sealt pidepunkte, mida sõnateatrist mõnikord ei saagi. Inimese vaba eneseväljendus oma keha kaudu on midagi, mis puudutab – kui see on hästi tehtud – väga võimsalt.

Teater vaatleb eestlust ka teisest küljest.

Märtsis toob Üllar Saaremäe lavale Liisi Rohumäe näidendi “La h us”, mis on samuti pühendatud Eestile. See räägib väliseesti kogemusest seoses eestlaseks olemise ja ajalooga, et teadvustada ajalugu, millest meie siin oleme kõrvale jäänud.

Meil on Välis-Eestist romantiseeritud arusaam: kuidas inimesed paadiga läksid, leidsid uue kodumaa ja igatsesid isamaale tagasi. Need on niisugused müütilised asjad, aga nende elus oli teisi tahke ka. Tahame tuua nende inimeste elu kodueestlastele lähemale. Eestlastele surutakse peale teatud aastaarve: 1940, 1944, 1953. Need on poliitiliselt tähtsad aastad, aga inimestel on oma elu, mis vajab samuti kunstilist mõtestamist.

Millega teater vaatajat kevadhooajal veel rõõmustab?

Lavale jõudis minu õpilase Karl Koppelmaa, kes on loonud Tallinnas teatri Kelm, lastelavastus “Päästame ema”, kus on moodsa teatri võtteid, aga mis kõneleb südamlikult ja lastele arusaadaval moel perekonnas ette tulevatest asjadest.

Elina Purde lavastatud “Hullemast hullem” on äkiline farsilik komöödia, kus amatöörteatritrupp üritab kriminäidendit lavale tuua, aga asi kipub kogu aeg käest ära minema. Kõik läheb laval viltu ja lava ise läheb ka viltu ... 

Suvel mängime edasi “Viimast võllameest”. Juunis tuleb Eili Neuhausi lavastuses välja Brian Frieli “Lõikuskuu tantsud”, mille etendamiskohta alles otsime. See on lugu Iiri külas elavate õdede elust.

Kui palju on järgmise hooaja plaane seatud?

Põhimõtteliselt on meil järgmise aasta plaan koos. Sügisel tuleb nüüdisaegne lüüriline vene komöödia, kus mängivad Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt, Grete Jürgenson ja külalisena Maria Klenskaja. Sedasorti keskealiste inimeste armastuslugu, mille kirjutamiseks on ainult venelased võimelised. Mul on väga hea meel, et Maria Klenskaja nõustus kaasa tegema. Ta on üks ainumõeldavamaid näitlejannasid, kes võiks seda rolli mängida. Tema oma vene juurtega annab loole õige suuruse.

Tuleb ka üks rootsi lastenäidend “Desmond ja sooröövlite lõks”, skandinaavialik muinasjutuline lugu, mida tuleb lavastama Marko Mäesaar, ka kunagine minu õpilane, kes Tartus lavastas loo “Pettson ja Findus”. Lugu toob lasteni mõtte, kuidas õppida elama koos teistega, kes on sinust erinevad, aga mitte ennast ära kaotada. Arvan, et praegusel ajal on lastele kasuks, kui sellest lõbusal moel räägitakse.

Urmas Lennuk asub kirjutama Oskar Lutsu “Kevade”, “Suve” ja “Äripäeva” pealt temale omast kompilatsiooni.

Millest lähtute repertuaari valikul?

Püüame hoida repertuaari võimalikult mitmekesise. Plaanis on teha rohkem väikeste koosseisudega eripalgelisi lugusid, mis annaksid näitlejatele võimaluse ennast näidata, teha rolle, mida nad vajavad, töötada erinevate lavastajatega. Tuleb üks lavastaja Itaaliast, loodetavasti ka vanem Hendrik Toompere, samuti Vallo Kirs Ugala teatrist.

Olete öelnud, et teatris peab olema nii klassikat kui ka müramiseksperimente.

Toompere lugu tuleb tõsine vägitükk, aga sellest on vara rääkida.

Mis puutub müramisse, siis ootame näitlejatelt ideid. Tahame anda neile võimaluse midagi katsetada. 

Need ei pea olema lavastused, vaid midagi, mille kallal nad tahaksid töötada, kui oleks kuu vaba aega. Kui sellest annab lavastuse vormida, siis seda ka tehakse.

Projekti mõte on just selles, et grupp, kelle idee välja valime, saaks võimaluse tegelda millegi sellisega, mida ei saa teha igapäevatöös, kus kogu aeg resultaadi poole püüeldakse.

Ootan huviga, mille peale näitlejad tulevad. Eksperimendi eesmärk on avada teatris uusi tahke ja integreerida need põhivooluteatrisse.

Missugune peaks olema Rakvere teater?

Tasakaalustatud. Minu ideaaliks on jäänud kunagine draamateatri tööviis, et on olemas suured lavastused, mida kõik teevad, ja seal sees väikesed ansamblid, kes teevad teistsuguseid lugusid.

Mina ise olen klassikalise psühholoogilise teatri austaja ja küllap seda siin tegema hakkan, aga ükski teistsugune idee ei jää sellepärast riiulile tolmuma, vaid saab ka ära tehtud.

Kas väike trupp, kus on pidevalt proovid, etendused, väljasõidud, võimaldab seda?

Eks me käigu pealt õpime. Loomulikult ei saa ennast puruks rebida. Siin ongi koostöö administratsiooni ja loomingulise kollektiivi vahel. Mõlemapoolselt käib töö selle nimel, et saaksime võimalikult palju ära tehtud, aga et töö oleks loominguline, mitte pealepressitud tähtaegadest kinnipidamine.

Teatris rikkaks ei saa. Mis toidab, on kohtumine publikuga, ühine loominguline pingutus. See on ju see, mis inimesi siin hoiab. Need on väikesed sädemed, mida ei tohi lasta niisama kustuda, vaid peab alal hoidma.

Mingitpidi peab teater olema publikust ees, aga mitte väga palju, vaid natukene, et vaatajat kaasa kutsuda veidi keerulisemate lugude juurde. Dialoog inimestega on tähtis.

Palun selgitage, mida pidasite silmas Aja Lehele antud intervjuus väitega “meil ei ole suurte teatritega võrreldavaid võimalusi ja seda eelkõige süviti minemise osas”.

Küsimus on selles, et süviti saab inimene minna siis, kui tal on loominguline rahu. See, et meie trupp nii palju välja sõidab, tekitab stressifooni. See ei anna võimalust. Teater ei ole sanatoorium, kus peaks olema kogu aeg rahu, aga näitlejal peaks paari hooaja peale olema võimalus võtta üks lugu ette ja sellega natuke kauem tegelda. Kui saab lugu puhanud peaga teha, on tulemus teistsugune. Seda saabki nimetada süviti minemiseks.

Rakvere näitlejate koormus on ilmselt suurem kui suurtes truppides.

See ongi ebavõrdsus, mida lahendama keegi Eestis ei kipu. See nõuaks radikaalseid otsuseid. Poliitikud, kes tahavad järgmistel valimistel valituks saada, neid ei tee.

Kõik ju teavad, et mõnes Tallinna teatris on väga suur trupp, kus inimesed istuvad suurema osa ajast tööta, samas vajaks meie teater hädasti nelja näitlejakohta juurde.

Tuleb tilk tilga haaval kivi sisse auku uuristada. Olen seda meelt, et kui tões ja vaimus oma asja aetakse, tuleb ka tulemus nii tegijatele kui ka vaatajatele, ning see avab lõpuks ka uksed uutele näitlejakohtadele.

Töötasite kunagi Rakvere teatris, olite siis aastaid Tallinnas ja naasite taas Rakverre. Soostusite eespool nimetatud intervjuus väitega, et see on provintsi minek. Mis asi on provints Eesti tingimustes ja millised on selle avaldumisvormid?

Selline sildistamine on muidugi ohtlik. On väga hea, et Eestis on väikelinnades teatrid, repertuaariteatrid. Lihtsalt situatsioon on erinev. Tallinnas ja ka Tartus on mitu teatrit, mis tähendab, et iga teater saab kujundada oma nägu teravamalt välja.

Ka vaatajad jagunevad seal teatrite vahel. Kellele meeldib moodsam teater, käib NO teatris, kes tahab kuulsaid näitlejaid ja klassikalist repertuaari, läheb draamateatrisse, kes tahab ansamblimängu ja psühholoogilist süvapilti, linnateatrisse.

Publik on jagunenud ja seetõttu ehk ka mõneti teadlikum sellest, mida läheb teatrisse saama. Maakohtades ja väikelinnades peab teater suutma haarata kõiki inimesi, arvestama sellega, et inimeste teatrikogemus pole ehk nii suur kui Tallinnas, eriti selles osas, mis puudutab radikaalsematest teatrivormidest arusaamist. Nagu seesama tantsuteatri asi. See nõuab teatud kogemust, kaasa mõtlemist ja enda harimist. Väikeses kohas on seda raskem teha. Põhikanal, kus näitlejat nähakse, on ikkagi televisioon ja seriaalid. See mõjutab minu arust publiku ootusi. Maakohas pole perel raha, et teatris käia. Ei saa midagi ette heita, nad pole milleski süüdi. Inimesed on vaesed.

Olen olnud teatri õpetamisega 15 aastat seotud ja näen, et noortel, kes tulevad väljastpoolt Tallinna, põhineb arusaamine teatrist ja näitlemisest suuresti seriaalidel.

Muidugi on erandeid. Viljandis võeti vastu kursus, kuhu astus noormees, kelle erihuvi keskkooli ajal oli Eesti teatri ajalugu, just kolmekümnendad aastad. Sellised imed ikka juhtuvad. See annab lootust, et kõik pole ühe mütsiga löödud.

Kas siit võib järeldada, et provints on eelkõige mõtlemises?

Eelarvamusi on loomulikult palju, aga mõnikord on väikeses kohas peenhäälestust veel rohkem vaja, et aru saada, mismoodi elu siin käib. Kus suurlinna kära on vähem, on inimesed mõnes asjas tundlikumad. 

Märksõnad
Tagasi üles