Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/29/7527239t1he7cf.jpg)
Inimene on edevaks ja uudishimulikuks läinud nagu punapalgne plika, kui kehas hakkavad liikuma naiselikud mahlad, mis voolivad liikmeid ümarikumaks. Ta tahaks kõike teada, ta tahaks, et kõik teaksid kõike. Ei pea enam olema salajasi asju ega müsteeriume, ei pea enam olema saladuslikke teadusi ega tundmata tõdesid, mida tunneksid ainult üksikud. Kui muidu ligi ei pääse, kui muidu jagu ei saa, siis aitab populariseerimine – aru- ja suupäraseks tegemine. Kõik olgu mõistetav ja lihtne nagu päevaleht, nagu uulitsaleht, sest see leiab kõige rohkem lugejaid. Mida usk ja mõistus pole suutnud, seda peab võima kiirpress ja rotatsioon.
Trükimustaga kaetud paber peab kõik seletama, kõik korraldama. Paber loob usu ja armastuse, paber loob mõtte ja teaduse, paber loob jumalad ja imed, paber tõstab kuningad troonile ja tallab nad põrmu, paber annab kuulsuse ja häbi, paber toob sõja ja rahu, rikkuse ja pankroti, paber teeb meid vaimustatud isamaalasteks, teeb meid vaenlasiks ja sõbruks, paberilt saame oma igapäevased tundmused, kõneaine, ilmavaate, paberilt näime saavat kogu oma vaimu ja hinge, südame tuksumisegi rinnas. Paber ei anna meile silmapilgukski mahti, et millessegi süveneda, iseendaga olla, ta ümbritseb meid vahetpidamata kõiksuguste olevate ja olemata, suurte ja väikeste, tähtsate ja tühiste asjakeste ja sündmustega ning seda teeb ta valimata, läbisegi, nii et me tahes või tahtmata pea kaotame. Ja ei ole pääsemist määrdinud paberi eest, sest tema sõidab aurikul ja kiirrongil, autol ja hobusel, lennumasinal või lihtsalt inimese enese taskus.
“Inimese jälil” – Vaba Maa 1919, nr 129, “Sõjamõtted”, Trt 1919.