Näitlejanna juhatusel manati vaimusilma ette Juhan Viidingu luuletustega täidetud vineerist kohver, kuhu iga päev tõi lisa. Poeedi taskud olid alati täis valgeid pabereid, mis said õhtuks värssidega kaetud. Luuletusi ilmus Juhan Viidingule uneski.
Toomas Suuman mõtiskles, milline oli lavakoolivenna luule tähendus talle ja tema põlvkonnale. “Mõtlesin sellele juba siis, kui “Johannese passiooni” tegime. Ta on üks kolmest suurest Johannesest eesti 20. sajandi luules. Nad kõik on kirjutanud oma põlvkonna jaoks, selle aja jaoks ja inimeste jaoks, kelle keskel nad liikusid. Nad kirjutasid oma ruumi kõige täpsemini lahti,” rääkis ta.