Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/15/5048197t1h8863.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/30/7738339t1hc43d.jpg)
Paks villane kõrge kaelusega tumehall kampsun poolmantli all, seisab Mart Siimer (50) palmipuude pühal kaheksakraadises kevadises Kolmainu kirikus Kriisade oreli juures, astub oma kingadest välja ja võtab pingil istet. Jumalateenistus algab. Tema pikad tundlikud sõrmed jooksevad vilkalt mööda kahte klahvirida, tõmbavad aeg-ajalt registreid, jalad puudutavad samal ajal kümneid kitsaid lähestikku asuvaid pedaale. Hea koordinatsioon. Koraalis sulab võimsa pilli heli dega tervikuks tema ja koguduse hääl.
Kui Mart Siimer läks 16-aastase Tallinna muusikakeskkooli õpilasena ükskord ketsidega Hugo Lepnurme juurde orelitundi, palus viisakas maestro seda noormehel mitte kunagi enam teha. Mitte et ketsidega ei saaks pedaalidele pihta, vaid see on midagi täiesti ebaväärikat.