Mart Siimer: liturgiat mängiv organist saab olla anonüümne

Helilooja Mart Siimer on organistina kirikutes mänginud 30 aastat. Pärast väikest pausi tundis ta soovi taas liturgiaid mängida – viimased aas tad on ta igal pühapäeval pannud kõlama Rakvere Kolmainu oreli. Foto: Marianne Loorents

Paks villane kõrge kaelusega tumehall kampsun poolmantli all, seisab Mart Siimer (50) palmipuude pühal kaheksakraadises kevadises Kolmainu kirikus Kriisade oreli juures, astub oma kingadest välja ja võtab pingil istet. Jumalateenistus algab. Tema pikad tundlikud sõrmed jooksevad vilkalt mööda kahte klahvirida, tõmbavad aeg-ajalt registreid, jalad puudutavad samal ajal kümneid kitsaid lähestikku asuvaid pedaale. Hea koordinatsioon. Koraalis sulab võimsa pilli heli dega  tervikuks tema ja koguduse hääl.

Kui Mart Siimer läks 16-aastase Tallinna muusikakeskkooli õpilasena ükskord ketsidega Hugo Lepnurme juurde orelitundi, palus viisakas maestro seda noormehel mitte kunagi enam teha. Mitte et ketsidega ei saaks pedaalidele pihta, vaid see on midagi täiesti ebaväärikat.

Sokkis mängib Siimer aga võimalusel seepärast, et kui su jalanumber juhtub olema 44, siis saab õigeid pedaale lihtsalt hõlpsamini tabada.