Kolumn: milleks meile eesti film?

Kristel Kaljuvee. Foto: Erakogu

Vaevu paari nädala eest jõudis Eestimaa kinodesse esimene EV 100 filmiprogrammi linateos “Seltsimees laps”. Minagi käisin seda vaatamas. Pärast saadud võimsat emotsiooni tundub mulle, et see ängistav poolteisetunnine film peaks kohustusliku kirjanduse lugemise kõrval vanema kooliastme õpilastele kohustuslik vaatamine olema. Kohe selgitan, miks.

Eesti ajaloo suurim tragöödia, meie rahva vastane genotsiid on olnud küüditamine, selles pole kahtlust. Järgnevaga ei taha ma selle ajaloosündmuse kaalu kahandada, ent siin on üks suur aga. See on aeg. Noored, minu põlvkond ja meist nooremadki, võivad lugeda ajalooõpikuid, mõnd juturaamatut või isegi oma Siberisse saadetud pereliikmete memuaare (selline võimalus on näiteks minul), aga see kõik jääb kaugeks ega pruugi anda pilti olukorra päriselulisusest.

25-aastastel ja noorematel on raske suhestuda nõukogude ajaga, mida me ei ole kunagi näinud.