N, 8.12.2022

Urmas Lennuk sööks tantsu lõunaks ja õhtuks

Inna Grünfeldt
Urmas Lennuk sööks tantsu lõunaks ja õhtuks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Urmas Lennuk.
Urmas Lennuk. Foto: Meelis Meilbaum

Näidendit “Puudutada kuud” kirjutades avastas Urmas Lennuk, et nüüdistantsu maailm on väga lõbus ja huvitav ning kõneleb rohkem ja selgemalt, kui oskaksime arvata.

Kui oli selge, et partnerid on Rakvere teater ja Fine5 ja lavalugu peab kõnelema 1990-ndatest, siis millisest lõngast näidendit kerima hakkasite? Ja kuhu välja jõudsite?

Pikk töö, palju lõngu. Tegelikult algas kõik juba 2016. aastal ja lõngasid mahtus nende kahe aasta sisse põhimõtteliselt kõigis spektrivärvides.

Milles seisnes kaasautor Peeter Raudsepa loominguline panus?

Tegelikult ongi see lavale jõudev lugu nüüd puhas Peetri lugu, milles mina kirjutasin dialoogi ja aitasin sündmusi arendada nii hästi või halvasti, kui oskasin. Seega – olen olnud rohkem nagu lavastusdramaturg – käsi, mis kirjutab.

Samas on lavastuses endas siiski väga palju ka Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski loomingut. Näitlejad on ise toimetanud oma tekste … Seega – autorite ring on väga lai.

Kas üheksakümnendad jooksid teil kohe silme ees või milliseid allikaid kasutasite ajamälu värskendamiseks?

Minu enda mälestused on kahjuks väga Mehukatti- ja Royali-maitselised. Nendega polnud suurt midagi peale hakata. Õnneks on sellest ajast materjali küllaga. Alates omaaegsetest ajalehtedest ja lõpetades meenutuste ning tagasivaatesaadetega.

Kui hakkasin inimeste meenutusi ja mälestusi uurima, jahmatas mind esimesel hetkel see tohutu kuritegevuse meenutamine. Kui mõningaid mälestusi uskuda, siis ilmselt sai kogu Eesti rahvas igal õhtul vähemalt viis korda kolakat. Aga eks igaüks mäletab muidugi seda, mida tahab.

Kuigi teema on seotud konkreetse ajalõiguga Eesti ajaloos, on igatsus puudutada kuud ajastute- ja inimpõlvedeülene. Millised kihid sellest näidendisse tekkisid?

Kihtide kohta ei oska ma ise midagi öelda. Kihid tekivad või ei teki. Aga mulle endale meeldib pööraselt see osa, mida Renee ja Tiina on teinud. Selles on küll kihid. Ja väga huvitavad ning kaunid kihid. Kui oskaks niimoodi ise edasi anda enda tundeid ja mõtteid, siis ei kirjutaks enam ridagi teksti.

Lavastuses on näiteks üks tantsuline stseen, mida vaadates ma naudin alati seda, et minu sees sõidab suur emotsioonide lift muudkui üles ja alla. See on väga võimas tunne. Seda vaataks söömata päris mitu päeva.

Olete oma näidenditesse igasuguseid ootamatusi sisse kirjutanud, aga mul ei tule ette, et nende seas oleks olnud tantsu. Kuidas toimis suhe tantsuteemaga? Kas tants oli inspiratsiooniallikas või pigem nuputamise koht?

Huvitav oli lugeda tantsu kohta. Ilmselt on meil eestlastena nüüdistantsu suhtes mingi tõrge. Aga tõrge ei kaogi, kui me endal seda vaadata ei luba.

Sügisel vaatasin väga palju Fine5-i ja teiste maailma tippude etendusi ning see oli väga suur üllatus.

Tants on nii kaugele jõudnud, et sellest saab väga hästi aru ja see kõneleb rohkem, kui oskaksime arvata.

Milline koht on tantsul ja tantsimisel teie elus – nii praegu kui ka minevikus ja tulevikus?

Tiina ja Renee ning Fine5-i tantsijad on mind selles osas palju muutnud. Tants on tegelikult väga lõbus ja huvitav maailm. Mul tuli lihtsalt oma kartliku eestlase kardinad akna eest lahti tõmmata. Pealegi on Renee ja Tiina iseenesest nii teravmeelsed ja vaimukad inimesed, kes teevad kõike vahetult ja kergelt. Kui see poleks teater, siis ma sööksin seda igaks lõunaks ja õhtuks.

Kui näidendi tüdruk unistab tantsimisest, siis millised olid teie unistused, lootused ja soovid tol kümnendil?

Tegelikult on see lavastus ka eneseotsingu lugu. Natuke nagu Romeo ja Julia. Samas on siin paras annus ka Tarantinot või Lynchi.

Kujundlikult öeldes viibisime 90-ndate alguses eestlastena nagu mingis narkouimas. Lõpuks on see meie endi otsus – kas valime vabaduse enda sees või jäämegi seda taga nutma nagu kadunud koerakest, kes väravast välja läks ja enam tagasi ei tule.

Vabadust ei saa ainult tarbida nagu purgisuppi. Teda tuleb ka kasta ja toita. Tema eest tuleb hoolitseda ja vastutus võtta.

Ise olin tollal üsna enesekeskne tarbija, kes lihtsalt unistas, et homne oleks sama lõbus ja muretu, kui oli eilne.

Tagasi üles