Krõõt Nõmmela-Mehide: “Parem õudne lõpp kui lõputu õudus”

Krõõt Nõmmela-Mehide. Foto: Marianne Loorents

Ootamatult ametist lahkunud Rakvere kultuurijuht Krõõt Nõmmela-Mehide räägib avameelselt, mis viis selleni, et kolme väikese lapse ema otsustas vahetult enne kultuuriürituste tippaega töölt lahkuda.

Möödunud laupäeval ilmus Virumaa Teatajas lugu sellest, et kultuurijuht lahkub ootamatult ametist. Kuidas see juhtus?

Päevad pärast selle loo ilmumist on mul telefon punane olnud, kõik helistavad ja kirjutavad. Inimesed küsivad, kas ma teen nalja ja mis mul arus on, sest praegu on töölt lahkumiseks kõige absurdsem aeg. Töötajatel on küsimus: kuidas saab ülemus ära minna kõige keerulisemal ajal aastas?

Kuidas siis saab?

Olen oma tööd südamega teinud, aga selle kohta öeldi, et võibolla see ongi vale.

Eks ma olen püüdnud selgitada, teha head nägu, aga see ei tule välja, kui ma olen ikkagi näost ära. Kõik näevad, et Krõõt, see ei ole sina, see ei ole ju sinu otsus, kaua sa suudad teha nägu, et kõik on hästi. Lõpuks tuli see siis välja, et ma kirjutasin alla kahepoolsele lepingule, et ma olen nõus lahkuma kultuurikeskuse juhi ametikohalt. Kõik on seaduslik.

Aga see ei olnud teie otsus?

Seda ma pean tunnistama, et mina avaldust ei teinud. Marko Torm kutsus mind lihtsalt tulevikuplaanidest rääkima. Eelnevad kuud, mis Marko on linnapea olnud, ei ole meil tegelikult kerge olnud. Panin selle selle arvele, et kõik uued suhted vajavad lihvimist, ometi oli mul pidevalt tunne, ja seda ütlesid ka teised, et midagi on minu vastu. Püüdsin ikkagi tööd edasi teha, asju ei pea ju isiklikult võtma, ülemus on ülemus, alluv on alluv.

Lootsite, et kõik laabub.

Jah, sest olukord oli kõigile uus. Ja kui ma kolmapäeval (4. aprill – toim.) Marko jutule läksin, siis ta oli väga rõõmus ja südamlik. Vaatasin, et puhkus on talle hästi mõjunud, stress on kadunud. Olin sinnani vaimselt hästi pinges olnud, aga tärkas lootus, et äkki  nüüd läheb tõesti paremaks.

Millest te rääkisite?

Rääkisime tööst. Avaldasin arvamust, et ilmselt on siiani olnud nurkade silumise aeg, aga kui linnapea soovib minu töö sisu muuta, siis saab seda teha. Näiteks seda, et ma ei ole siiani ühtegi suurt festivali korraldanud. Olen siit-sealt kuulnud, et selles osas ei oldud minuga rahul, seda on öeldud ühel meie kohtumisel, kus olid ka teised inimesed. Vastasin, et festival ei sünni tühjalt kohalt ja uute kultuuriplaanide loomine võtabki aega. Neid ei tehta kahe kuuga. Siiani on olnud minu ülesandeks tuua linnapilti erinevaid üritusi, olen seda teinud linna seisukohast, mitte turisti seisukohast, aga kokkuleppeid saab muuta.

Uutele kokkulepetele te ilmselt ikkagi ei jõudnud.

Marko ütleski, et ei ole mõtet sellest rääkida, ta tahab, et ma annaksin allkirja ja läheksin minema. Olin šokis. (Otsib sõnu.) Ega ma ei osanudki midagi teha, ütlesin, et tahaksin enne kellegagi sellest rääkida, aga ei lubatud, nõuti, et allkiri tuleb anda kohe.

Kohe?

Kohe nüüd. Ütlesin, et pean mõtlema, see on tähtis otsus. Soovisin mehega rääkida, sest mees on mu parim sõber. Seda ta siiski võimaldas ja jõudsime kompromissini, mis mulle oli suur võit, et sain minna koju ja võtta mõtlemisaega. Aga ma ei tohtinud kellelegi sellest rääkida.

Pidasime kodus veel aru, konsulteerisin juristiga. Seaduse mõttes oli ju kõik korras, aga jurist alla kirjutada ei soovitanud, sest siis ma ei saaks töötu abiraha.

Läksin hommikul tagasi, samas lootsin ikka, et äkki saab asja korda. Ütlesin, et ma ei kirjuta alla, mul on kolm väikest last. Ma mõistan, et juhil on võimalik oma meeskond ise teha, aga mul on ikkagi lapsed. Viieliikmeline pere vajab kindlust, mul oleks rohkem aega vaja olnud.

Täna (teisipäev – toim.) on teie laud tühi. Aega teile ei antud.

Öeldi, et see ei ole kindlasti mitte võimalik, sest sügiseks on linnapeal vaja uut meeskonda ja asi oli minu isikus. Mulle öeldi, et kui ma alla ei kirjuta, on kaks varianti: sina või mina. Mind lubati kaotajaks jätta, järgnes ka ähvardus, et tal on minu vastu kompromiteerivaid andmeid ja ta võib mu maatasa teha. Et ma ei ole esimene inimene, kellega nii läheb. (Kogub end.)

Olen tegelikult praegu väga üllatunud, et ma selle ähvardamise üldse üle elasin, sest see kõik oli väga oskuslik. Inimesed, kes klaasseina tagant mööda läksid, nägid, kuidas me näiliselt rahulikult ja sõbralikult rääkisime. Lõpuks ma kirjutasin alla, sest parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ainsa vastutulekuna sain kompensatsiooni. Lubati ka šampus ja tänukiri, nendest ma loobusin. Aga ma pidin avalikkuses rääkima, et loobusin tööst laste pärast.

Milline see kompromiteeriv materjal võiks olla?

Ma ei tea, sest oma tööd olen ma üdini ausalt teinud. Olen vältinud igasuguseid sidemeid kellegagi, töötajatega on ausad lepingud, sularahas arveldamist ei käi nagu varem. Vaatasin üle oma ametilepingu, tööjuhendi, ka nende põhjal pole ma midagi valesti teinud. Olen oma tööd südamega teinud, aga selle kohta öeldi, et võibolla see ongi vale. Mõni nädal tagasi külastas kultuurikeskust revisjonikomisjon, nemad olid väga rahul ja saatsid tagantjärele tänukirja. Komisjoni liikmed võtsid uudise valguses minuga ühendust ja ütlesid, et nendega juhtunut ühendada ei saa.

Etteheiteid teie tööle siiski oli.

Oli etteheide, miks ma ei trambi jalgu ja ei nõua töötajaid juurde. Kui Viljandi pärimusmuusika aidas on 29 töötajat, siis Rakvere kultuurikeskuses neli. Aga ma mäletan, kuidas ma pidin käima ja nõudma, et saada ükski töötaja juurde.

Pärast kuulsin, nagu oleksin pressinud endale töötaja välja. Oli ka etteheide, miks ma ei ole Pärdi majale Aivar Mäelt raha küsinud. Mis andja tema on? Pealegi on need poliitilised otsused, mida mina ei saa teha. Püüdsin selgitada oma tööd, aga viimaks sain vastuseks, et viga polegi midagi, asi on ikkagi minu isikus.

Mis nüüd edasi saab?

Olen püüdnud töötajatele naerunägu teha, aga ma ei saa, mul ei tule see välja. Kõik saavad ju aru. (Võitleb pisaratega.) Kui ma päev varem olen septembriks koosoleku kokku leppinud uute plaanide tegemiseks, aga järgmisel päeval lähen minema ... See ei kõla kokku.

Kuidas kultuurikeskuse meeskond praegu toimib?

Hea on see, et meil on kuu aega olnud uus töötaja Katrin Põllu. Ta teab päris palju kultuurivaldkonnast, selles osas ei pea teda õpetama. Sisulisi asju haldab Egert Eenmaa, kes tegeleb sel aastal erandkorras ka malevaga. Tema küll murdub töö all, ta ei kujuta ette, kuidas kõigega toime tuleb. Minu töö bürokraatia poolt ei tunne ta aga üldse.

Aprillis hakkab suur seinamaalingute projekt, olen eri kohtadest raha küsinud, summad peavad omavahel klappima. Seal on palju asjaosalisi. Igasuguseid noorteüritusi on tulemas kevadest sügiseni.

Ka kohe algav rohenädal ei ole veel lõplikult lukus, sest ainuke aktiivne kõiki osapooli ühendav tegija on vabatahtlik. Rohenädal on nädalane üritus, sellist on linn otsinud, see võiks kasvada suureks ja ägedaks tuntud ürituseks. Paljud üritused ilmselt enam ei toimu, näiteks disaininädal, “Salaaia kontserdid”.

Mis uut inimest ees ootab?

Minul võttis aasta, et üldse kultuuriinimeste ja -seltside usaldus võita ja koostöö saavutada. Nüüd nad helistavad ja paanitsevad. Järgmine inimene peab samuti nullist alustama. Sama seis on linnakunstnikuga. Nii et suureks saamise asemel ootab linna ees mõõn kultuurivaldkonnas.

Olite ametis peaaegu kaks aastat. Millised need aastad olid?

Mind hoiatati küll enne tööle tulemist, et issand, see kultuurikeskus on igav koht ja mis kõik veel. Arvasin, et saab siiski vaid paremaks minna. Praegu on kultuurikeskuse seis kindlasti parem kui kaks aastat tagasi. Töötajaid on rohkem, uuel inimesel on lihtsam. Aga usaldus tuleb luua.

Te ei ole tegelikult Rakverest pärit. Kas ära ei plaani minna?

Kui ma elaksin kortermajas, läheksin siit minema. Aga minu kodu on minu mull ja rahu, parim koht maailmas, mis on mulle emotsionaalselt väga tähtis. Mees ja lapsed ilmselt oleksid nõus ära minema, aga mina ei taha. Mõnikord ma kahetsen seda, sest olen Tartust pärit ja vaatan, kui lihtne seal kõigega on. Aga keegi peab siin ka olema. Nii et ega ma ei tea, mis ma teen.

Mida te Rakverele sooviksite?

Ma sooviks, et Rakvere saaks lõpuks ikkagi kultuurikeskuse. Ühe maja, kus on korralikud nüüdisaegsed ruumid kultuuri tegemiseks ja ürituste korraldamiseks. Praegu on meil võimul poliitikud, kes lubasid kahte kultuurikeskust. Üks maja visati kohe üle parda ja teise maja tuleku plaanid on ka poolkahtlased.

Kultuuri ei saa tekitada ülevaltpoolt allapoole, see algab ikka rohujuure tasandilt ja kasvab üles. Selle kasvatamine võtab aega ning nõuab ka vastavaid tingimusi.