Ferdinand Johann Wiedemann ja tema jäljed

Jüri Valge. Foto: Internet

"Ärge siis hingake!" nähvas ülikooli raamatukaupluse juhataja tõrjuvalt tulevasele luuletajale Peep Ilmetile, kui viimane oli teatanud, et vajab Wiedemanni sõnaraamatu äsja ilmunud kordustrükki nagu õhku. Ilmetil läks siiski õnneks ning selle tulemusi võib tema loomingus näha.

Oli aasta 1973. See oli aeg, mil lugemishimuline – või ikkagi lihtsalt soliidse raamaturiiuliga ehitud kodu ihkav? – eesti rahvas sabatas nii suitsuvorsti ja vati kui ka ENE, vanasõnaraamatute, Edasi-lehe ja Wiedemanni sõnaraamatugi järjekorras. Hiigeltiraažidest hoolimata. Õnnelikud said soovitu ehedalt, vähem õnnelikud koos Brežnevi "Väikese maa" või muu taolisega, õnnetud jäid ilma. Ilmet sai Wiedemanni siiski ilma Leninita.

Kes siis oli see 1805. aastal Haapsalus saksa-rootsi juurtega raesekretäri peres Kreutzwaldi, Faehlmanni ja Kristjan Jaagu kaasaegsena sündinud mees, mida tähendas ta eesti keelele oma eluajal ning mida tähendab nüüd? Olulisemad etapid tema elus võiksid olla järgmised: gümnaasiumiõpingud Tallinnas, juuratudengipõli Tartus, õpetajatöö Miitavis (Jelgava) ja paarkümmend aastat Tallinnas oma endises koolis ning lõpuks veerand sajandit keiserliku teaduste akadeemia akadeemikuna Peterburis.