Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/03/28/15971624t1h42c4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7812591t1h08cc.jpg)
Aseris on tänavatel täitsa vaikne. Keset esmaspäeva pole peale siinkirjutaja ja fotograaf Marianne täiskasvanuid üldse liikumas näha, aga siin-seal võib silmata külmast ilmast hoolimata erakordselt õhukeselt riides koolinoori. Mere lähedust on selgesti tunda, tuul on nii jäine, et olgugi aprilli lõpp, talvejopest jääb väheks ning külmetavad sääred igatsevad tagasi sooja autosse.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7812592t1h6d2b.jpg)
Aseri peatänava ääri palistavad Stalini-aegsed väärikad kivimajad, mille aknaaugud tühjalt haigutavad või siis on hoolikalt laudadega kinni klopsitud. Pealinnas on arendajad seesugused majad ammu ära ampsanud, korterid maksavad hingehinda ning noored hipsteripered, kes sellist ihaldusväärset kodu endale lubada on saanud, kuivatavad aknalaual villaseid sokke ning küpsetavad hoovis grillil maguskartuleid.
Selline elu võiks õitseda ka Aseris, sest Rakverest hingetõmbe, teistest olulistest sõlmpunktidest kiviviske kaugusel olev unustatud paradiis on oma vaikuses ilus ja süütu, meri on aga nii lähedal, et teeb kadedaks rakverlasigi.
Vene inimene tahab pidutseda! Aga nüüd ei ole üldse inimesi näha, täielik tühjus.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7812595t1h6405.jpg)
Müüjanna Valentina igatseb vanu aegu
Kujutlege midagi, mida hirmsasti vajaksite. Ükskõik mida. Tööriista, riideeset, pesuvahendit, mänguasja või saapapaari – vahet pole. Aseris on pood, kus kauba mitmekesisus lööb esiti kui puuga pähe. Alles seejärel avastate, et leti taga seisab poe pärl – müüjanna Valentina, kes Aseris veetnud oma ilusamad aastad.
Valentina on venelanna, kuid saab hakkama ka eesti keelega. Kui ei saa, võtab käed appi ja selgitab vene keeles käemärkide toel. Ilusti saame suheldud. Heledapäine daam ütleb, et iga päev tema poes ei tööta, on vaid kaubareisile läinud poe omanikule abiks. Enne töötas Valentina Flexas, suisa kuusteist aastat.
“Valja! Ütle mulle Valja!” korraldab proua ja räägib elavalt, mismoodi kunagi ikka Aseris elu käis. Näiteks sellist jama nagu praegu rannaga siis ei olnud, sest kuldsel liivarannal sai päevitada ning õhtuti kogunesid noored parkidesse, mis olid valgustatud ja kus mängis muusika.
Valja tõstab käed ja langetab need siis jälle. “Vene inimene tahab pidutseda! Aga nüüd ei ole üldse inimesi näha, täielik tühjus,” pahvatab naine, kes enda sõnul armastab õhtuti pikki jalutuskäike ette võtta, ning siis juhtub sageli, et oma teel ei kohta ta hingelistki. Liivarannad on aga kadunud ning asendunud kivide ja poriga. “Kus sa siis päevitad? Istud kivi peal.”
Mere äärde tasub Aseris käies aga Valja sõnul ikkagi minna. “Seal on meil need ... noh, tuvid.” Mõtlen – tuvid? Valja näeb külaliste mõtlikke nägusid ja saab aru, et midagi läks nihu, veab suu kõrvuni ja rehmab käega. “Noh, lebedi!” Ahjaa, muidugi, luiged.
Valja ei ole Aserit enda hinges maha matnud. Kuigi ta pole veel näinud, et haldusreform ja uue omavalitsuse koosseisu minek midagi muutnud oleks, loodab ta, et kunagi lööb elu ununenud paigas taas õitsele. Valja pakub, et majad tuleb korda teha ja töökohti tuleb luua, siis tulevad ka noored.
Aga kui Valentina on leti taga, siis poest keegi tühjade kätega juba ei lahku. Seda enam, et riiulitelt leiab kõike! “Tüdrukud, tulge siia!” hüüab proua ja näitab hulka venekeelsete kirjadega kosmeetikatooteid, mis ühel riiulil reas seisavad. Pikka juttu ei olegi vaja teha.
“Vene kraam, kõige parem. Kui mees veel oli, kasutasime mõlemad,” teatab Valja ja tema jutus juba ei kahtle. Veel ukselgi viipab proua rõõmsalt ja kutsub ikka tagasi, kui Aserisse asja. Kindlasti tuleb minna.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7812594t1h0df4.jpg)
Aseri süda tuksub rahvamajas
Aserisse sõitjat tervitab otse peatänava ääres rahvamaja – punastest tellistest uhke nõukogudeaegne ehitis, mis ei jäta saladuseks seda, et kultuuri maja ehitamise ajal armastati. Majja sisse astudes saab aga selgeks, et kultuuri- ja isetegemise armastus tuksub siinses rahvamajas hoogsalt edasi. Aseri rahvamaja juhataja, energiline Galina Simoniš räägib, et tema vene temperament ei lase niisama istuda, vaid sunnib tegutsema ja kõike kirega tegema.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7812600t1h6315.jpg)
Galina räägib, et asus rahvamaja etteotsa seitse aastat tagasi ning esimese muudatusena võttis ette ürituste kakskeelseks muutmise. Varem olid üritused venekeelsed ja eestikeelsed, näiteks koduste laste jõulupidu oli eesti ja vene lastele eraldi. “Piir oli väga konkreetne, aga mina võtsin selle hägustamise kohe ette,” kõneleb Galina tarmukalt ja kinnitab, et kogukond võttis muudatuse kohe omaks.
Kogukond on Galina sõnul Aseris kirju, see aga on pluss, sest vene temperament on heaks tasakaaluks eestlaste vaoshoitusele. Aseris elavad eestlased räägivad Galina sõnul pea kõik kahte keelt, enamasti saavad kahes keeles hakkama ka venelased. Aseris sündinud ja kasvanud, kuid vahepeal mitmel pool mujal elanud ja töötanud Galina tõdeb, et ajalugu on ajalugu ning seda muuta on võimatu. Ja seda polegi vaja teha. “Me ei pea sellest välja tegema, mis rahvusest keegi on, seda pole vaja üldse kogu aeg rõhutada. Elu ei ole must ja valge, vahepeal on väga palju värve.”
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7812617t1ha8e1.jpg)
Juuni algul ootab Aseri rahvast ees suur pidu: kultuurimajas koos käivad harrastajate kollektiivid tähistavad sünnipäeva. Galina räägib kerge uhkusega hääles, et pika traditsiooniga kollektiivid on need, mille üle rahvamaja töötajad ja juhendajad enim uhkust tunnevad: Aseris tegutseb kolm lauluansamblit, tantsurühmad, rahvapillikapell ja näitering. Sünnipäevade puhul võib rääkida 45-aastaseks saamisest, ka 35. ja 30. tegutsemisaastat tähistatakse.
Varem Aseri Puhkpilliorkestri, nüüd Kunda Linnaorkestri nime all tegutsev kollektiiv on aga staažikaim: vanust enam kui 109 aastat, rohkem kui Eesti vabariigil.
“Kujuta pilti!” hüüatab Galina emotsionaalselt ja teatab, et kapellis mängitakse suisa põlvkondade kaupa. Pika traditsiooni juuri tasub kultuurijuhi hinnangul otsida sellest, et rahvamaja teeb hoogsalt koostööd Aseri kooliga.
“Kui noori juba varakult ei harjutata käima, siis ei saa kultuuritraditsioon ise kuskilt tekkida,” lisab Galina ja nendib, et paraku pole koolis praegu tegutsevat rahvatantsurühma, laulukoor küll on, aga see on mudilaskoor, ja laulupeole pole kunagi jõutud. See tõsiasi kurvastab lapsi.
Loomulikult tuleb ka Aseris, nii nagu mujal Eestis, kultuuriküsimuses rinda pista rahapuudusega. Mitu aastat rahvamaja juhtinud naine meenutab, et on olnud ka aegu ja vallavõime, mis on ühe kokkuhoiukohana näinud rahvamaja sulgemist ja kollektiivide kolimist mujale. Galina on veendunud, et selline samm tähendaks niigi vananeva elanikkonnaga piirkonnale kabelimatsu.
Ta ei eita, et väike hirm tekkis ka pärast Viru-Nigula vallaga ühinemist, sest uued vallajuhid olid võõrad, kuid praeguseks on näha, et kultuuri toetatakse jätkuvalt ning rahvamajal nähakse tulevikku. Aseri rahvamaja trumbiks on kahtlemata see, et suures vallas ei leidu teist sellist maja, mis mahutaks nii palju külalisi ning kus oleks võimalik korraldada vastuvõtte, konverentse, kontserte ja muud sellist.
Et Aseri on Ida-Virust kolinud Lääne-Virumaale, on kohalikele kultuuriviljelejatele igati rõõmus edasiminek, kuid see ei tähenda, et sõprussuhted Ida-Virumaaga katkestataks. Galina tõstab imestunult kulmud: “See on ju Eesti! Igal pool on meie head sõbrad.”
Tõelise Aseri patrioodina näeb Galina sellel paigal tulevikku, sest tema hinnangul on soodsad nii asukoht kui ka kinnisvarahinnad. “Aseri on nagu õnneoaas! Lasnamäe ja teised kivilinnad peaksid nutma.”
Galina ei eksi. Kinnisvaraportaalist kv.ee leiab Aserisse kortereid väga erinevas hinnas, näiteks remontimata kolmetoalise eest uhkes Stalini-aegses kivimajas tuleb mereäärses avastamata paradiisis välja käia 2500 eurot. Kahetoaline korter tellistest elamus maksab aga vaid 1499 eurot.
Vallavanem Einar Vallbaumi kommentaar:
“Viru-Nigula vallal on kindlasti plaanis Aseri piirkonna taaselustamine. Kõigepealt peame korda tegema dokumendid ja veel eelmise aasta asjad ning siis vaatame, millised võimalused seal midagi teha on. Tulevikus on Aserisse plaanis kakskeelse kooli asemele rajada eestikeelne kool ja lasteaed. Sealjuures arvestame ja austame kindlasti kultuurilisi erinevusi. Aseri on ilus mereäärne linn, mis peaks saama ihaldusväärseks elupaigaks ükskõik millistele rahvustele. Aseris elab praegu 1541 inimest, neist umbes 60 protsenti on muulased, mitte ainult venelased, ja 40 protsenti eestlased.”
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7812618t1he4c5.jpg)
Vanas baaris käib koos laste puutööring
Rahvamaja keldrist, kus omal ajal tegutses baar, levib magusat puiduhõngu. Seal ei sumise baarileti ääres enam peojanused, vaid sinna on sisse seatud Kaidu Peetso juhendatav puutööring. Kogu rahvamaja – ja tuleb mainida, et ka teisi avalikke hooneid, mida külastame – ehivad uhked puidust skulptuurid ja nikerdised.
Otse fuajees on vägev lennuk, tööruumis aga veel ehitusjärgus üle mõistuse suur puidust mootorsaag. Rahvamaja juhataja Galina on puutööringist ülimas vaimustuses, sest seal tehakse tema sõnul päris imet.
Mullu sügisel puutööringiga alustanud Kaidu Peetso rääkis, et praegu lapsi ringis käib, aga tegelikult võiks just põhikooli vanema astme lapsed panna nutitelefonid käest ja tulla tööoskusi omandama. Saab puutööringist ju lisaks meisterdamispisikule ka täiesti praktilisi igapäevaelus vajalikke oskusi tööriistade käsitsemiseks.
“Siin on igal pool wifi,” nendib Kaidu väikese huumoriga ja viitab sellele, et laste nutihullusega peab temagi rinda pistma. Kui valida, kas haamer või nutitelefon, valivad noored sageli viimase.
“Need, kes tahaksid tulla, on enamasti sellised noored, kes käivad ka igal pool mujal, näiteks trennides, ja siis on keeruline aega leida,” toob meistrimees välja järgmise tõiga. Samas avaldab ta lootust, et kui puutööring jätkuvalt tegutseb ja info selle kohta levib, siis leiavad Aserisse tee ka kaugemalt lapsed, sest vallasisene bussiühendus on olemas.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7812619t1h6fe7.jpg)
Noortekeskuse said Aseri noored alles hiljuti
Noortekeskus on Aseris üsna uus asutus: noortekas töötava noorsootöötaja Kristel Allikmäe sõnul avati selle uksed mullu augustis. Nii et pisut aega tegutseti Aseri valla all, nüüd aga on noortekeskus Viru-Nigula valla asutus. Toetust selle rajamiseks saadi haridus- ja teadusministeeriumi tõrjutusriskis noorte kaasamise ja noorte tööhõivevalmiduse parandamise programmist.
Kristel, kes peab Aseri koolis kunsti- ja käsitööõpetaja ametit, töötab noortekeskuses ülepäeviti. Parasjagu on koolivaheaeg ning päikesest soojades ruumides on toolidel sosistamas vaid üksikud tüdrukud.
Tegelikult on Aseri noortekas Kristeli sõnul valdavalt poiste okupeeritud, tüdrukud satuvad sinna harvem, enamasti siis, kui on mingi üritus. “Põhiliselt käivad lapsed siin ikkagi pärast kooli ja ootavad trenniminekut või tulevad pärast trenni ja ootavad siin vanema järeletulekut,” räägib Kristel.
Kuigi noortekas on piljardilaud, videomängud ja üht-teist muud põnevat, soovib Kristel hankida ka arvutid, et lapsed saaksid juba noortekas olles näiteks koolitööd teha. Aseri koolis käib lapsi ka Kundast, aga noortekeskusesse tulevad põhiliselt ikkagi need, kes elavad kohapeal ega pea ümberkaudsetesse küladesse liikuvate bussidega arvestama.
Vene- ja eestikeelseid noori jagub noortekeskusesse umbes pooleks. Omavahel suheldakse normaalselt ning valdavalt oskavad vene noored ka eesti keelt. Temperamendi erinevus jääb siiski silma, nii et nagistamist tuleb ette ja täiskasvanu kohalolek on vajalik.
“Koolis on meil umbes 130 õpilast, ka seal on eesti ja vene lapsi pooleks, mina ei saagi aru, mis rahvusest keegi on,” nendib Kristel.