L, 10.12.2022

Muinsuskaitseamet ei saa ega taha mõisa õhkimist kooskõlastada

Mirjam Abel
Muinsuskaitseamet ei saa ega taha mõisa õhkimist kooskõlastada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tapa mõisahoonet, kus 1920. aastatel asus 1. soomusrongirügemendi staap, peeti üheks kauneimaks Eestis.
Tapa mõisahoonet, kus 1920. aastatel asus 1. soomusrongirügemendi staap, peeti üheks kauneimaks Eestis. Foto: Erakogu

Lugenud Virumaa Teataja artiklit Tapa mõisa peahoone õhkimisest, täpsustan, et muinsuskaitseamet ei ole vastavat tegevust kooskõlastanud.

Me ei saa ega tahagi seda teha. Kuna mõisa peahoone ei ole kultuurimälestisena riikliku kaitse all, ei saa me ametlikult kooskõlastada ühtegi projekti, ei lammutust ega ehitust. Nõu aga saame anda küll. Ja nõuga katsusime 31. märtsil vallale ka läheneda, saates neile märkuandva kirja.

Arvan, et vald pidas seda meie n-ö roheliseks tuleks sellise tegevuse suhtes. Et mõisa peahoone lammutustööde ettevalmistus oli jõudnud juba liiga kaugele, katsusin läheneda asjale päästame-mis-päästa-annab-põhimõttega. Meie ettepanek oli, et kui ei suuda säilitada tervet mõisa, jätame alles selle keldrite osa ning müürid, mis jäävad edasi kandma kohapärimust, identiteeti ning sõnumit ajaloost.

Mul on aga väga hea meel selle üle, et nii Anti Poolamets kui ka Riin Alatalu ICOMOS Eesti esimehena on oluliselt julgemate nõudmistega esile astunud ja nõuavad hoone täielikku säilitamist. See õigus neil on, muinsuskaitseseadusest tulenevalt on meil õigus hoone ajutise kaitse alla võtta, kui see vastab riikliku kaitse eeldustele (riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maaala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust).

Siiski oleme veendunud, et kõik hooned ei pea olema riiklikul tasemel kaitstud. Kui me tahame tugevat kodanikuühiskonda, siis ei tohiks kõike reguleerida, vaid peaksime aitama riigina kogukonnal oma õiguste eest seista.

Vareme ohutuse tagamiseks ei ole lammutamine ainus võimalus. Võimalik oleks müüre ka vandaali- ja varisemiskindlalt konserveerida. Mälupaigana on ka riikliku kaitse alla mittekuuluvad lagunenud hooned kõnekad – räägivad möödunud aegades viisil, mida tühi krunt ei tee.

Tapa linnas ei ole ajaloolist kihistust rikkalikult ja ka iga vareme lammutamine tuleb põhjalikult läbi kaaluda. Kohalik omavalitsus peab seisma kohaliku mälu ja kultuuripärandi säilimise eest.

Ja kaitsevägi, mis on loodud kaitsma riiki, mis peab tagama rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, võiks senisest enam oma õppe käigus õhatavaid objekte mõtestada.

Märksõnad
Tagasi üles