Intervjuu: Godot ja Tõnis Niinemets ootavad pingpongi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tõnis Niinemets

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Rakvere teater esitleb 13. jaanuaril tantsulavastusi “Valdner” ja “Kui kiiresti need õnnetused”. Mis või kes on “Valdner”, avab Rakverest pärit noor tantsiv näitleja Tõnis Niinemets.


Lavastuse “Valdner” tutvustus ütleb, et laval on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna õpilaste hing. Mismoodi see hing end ilmutab?
Liis Ilula [“Valdneri” lavastaja – toim.] lõpetas kooli aasta enne mind koreograafi-tantsuõpetaja erialal ja olen temaga teinud varem veel kahes lavastuses koostööd. Ta on mõelnud selle lausega ilmselt, et kõik, kes on selle lavastusega seotud, on meie Viljandi-koolist. Muusika on teinud minu kursusekaaslane Ott Kartau ja teine lavalolija on veel õppiv tantsutudeng Arolin Raudva. Valgus on samamoodi Viljandist.
Alguse sai lavastus nii, et ta tegi oma koolilõputöö Kanuti Gildi saalis ja järgmine aasta pakuti talle ühte varianti teha lavastus, mis tuleks välja Kanuti Gildi alt. Häbelik, nagu on, võttis ta siis oma tuttavad, kes on töökindlad inimesed, kasutusse ja nii see sündis.

Pealkiri “Valdner” ei ütle ilmselt paljudele suurt midagi. Kes või mis on Valdner?
Ei ütle küll, jah. Oma koolilõputöö tegi Liis “Alice imedemaal” põhjal, aga see on Becketti “Godot’d oodates” ja nii­suguse väikese näidendi nagu Saroyani “The Ping-Pong Players” järgi.
Ta käis ükskord vaatamas, kuidas me vennaga lauatennist mängisime. Vaatas seda umbes pool tundi ja siis ütles, et see on nagu hüpnoosi all olemine. Sealt tuli idee kasutada seda tantsuetenduses. Need kaks – ootamine ja lauatennisehüpnoos – on seal lavastuses ühildatud. Mingisugune dramaturgiline põhi on ka seal all. Miks “Valdner”? Lähtusime ühest kuulsast Rootsi lauatennisemängijast Jan-Ove Waldnerist. See nimi ei peagi midagi ütlema, me oleme seda natuke muutnud ka. See ei ole päris täht-tähelt selle mehe nimi.


Lõpetasite aastal 2011 Viljandis näitlejaharu, aga olete kaasa teinud ka mitmes tantsulavastuses. Kuidas sai näitlemine kokku tantsuga?
Juhtus jah nii, sest kool võimaldas seda. See oli tingitud sellest, et meie kooli tantsuosakonnas oli õppimas ainult kolm poissi, kui sinna kooli läksin. Oleg Titovil oli vaja lavastada Tartu ülikooli 365. aastapäevaks tantsuetendus. Otsiti neljandat poissi.
Titov tuli meile tantsutundi vaatama, pidime tegema mingeid hüppeid ja asju, mida ta nõudis, sealt sain valituks. See polegi nii harukordne nähtus, kui Viljandis tantsuosakonna töödes osalevad näitlejaosakonna poisid või tüdrukud. See on minu arvates väga hea võimalus ennast sellest küljest proovile panna.
Nii juhtus, et iga aasta sai kellegi lõpetaja diplomitöös osaletud. Mul endal oli alguses kahtlus, kas minna õppima teatrit või koreograafiat – võib-olla mingisugune geen on sees.
See on Viljandi omapära, et saad end mitmest küljest proovile panna.

Missuguse tantsukogemuse pealt tekkis valik koreograafia ja näitlemise vahel?
Ega seda väga ei olnudki. Kunagi algklassides sai peotantsus käia, aga mingi hetk sain aru, et see maailm ei ole minu jaoks – mida vanus ülespoole, seda rohkem pandi rõhku kostüümile ja kõigele välisele ning tundsin, et ma päriselt vist sobi sinna. Gümnaasiumis tegelesin 10. ja 11. klassis rahvatantsuga, rohkem ei olegi sellega pistmist olnud. Ei teagi, miks ma mõtlesin selle tantsueriala peale. Ju ma mõtlesin siis, et õpiks aastakese ja prooviks siis lavakunstikooli Tallinnasse. Midagi sellist seal peas oli.

Teie kursust nimetati Von Krahli kursuseks. Milles seisnes selle erilisus?
Arvan, et erinevus oli selles, et meile anti võimalust näidata ennast väljaspool Viljandit. Varem on see olnud puhtalt õpilaste oma initsiatiiv. Muidugi kui keegi on väga särav, küll teda siis tähele pannakse, aga väga raske on Viljandisse meelitada oma erialaeksameid või oma kursuse lavastusi vaatama inimesi Tallinnast või mujalt Eestist. Seda peetakse kaugeks paigaks. Oli võimalus teha Tallinnas Von Krahli teatris oma eksameid ja kutsuda inimesed sinna vaatama. Publiku hulk on seal suurem.
Muidugi ka see, et nii mõnigi välisõppejõud on meil olnud tänu Von Krahli teatrile – Kristian Smeds ja Saša Pepeljajev näiteks. Samuti Von Krahli teatri enda näitlejad.
Viljandi koolis on nüüd muutused toi­munud, muidu oli kartus, et haridus võib kuidagi üksluiseks jääda. See ongi meie võimalus – hästi mitmekesist õpet saada. Ega muud erinevust ei olegi.

Teie kursusel on olnud põnevad lavastuste valikud – “Draakon”, “Kuningas Lear” ja “12 Karamazovit”. Kuidas teile endale see repertuaar tundub?
Võib-olla muidu on tehtud klassikalisemaid lugusid. Ei ole väga palju niisuguseid lavastust olnud, kui koolieksamid välja arvata, kus oleksid mängus inimsuhted ja rohkem rõhku teksti peal. Meil, jah, on olnud võib-olla seda kärtsu-mürtsu rohkem kui sõna. Aga kui üldse vaadata oma kooli diplomitöid, siis neli neid oligi. Suhteliselt vähe. Arvasin, et mängime rohkem. Võib-olla sisimas lootsin ka.
Õnneks on meid märgatud. Tallinna lavakooli lõpetaval lennul on kuus-seitse diplomilavastust või tudengid teevad kaasa kutselise teatri lavastustes.

Kas klassikaline draamalavastus võiks olla teile huvitav väljakutse?
Mara Kimelega sai seda proovida ja oli täitsa mõnus mängida. Arvan, et kõike seda, nii klassikalist kui ka alternatiivsemat teatrit, peaks saama ühtlaste doosidena. Võin küll öelda, et kooli jooksul on saanud piisavalt kõike proovitud. Nüüd, kui “12 Karamazovit” – neli ja pool tundi pikk ja hästi füüsiline lavastus – selleks aastaks läbi sai, siis tekkis küll tunne, et tahaks mängida lavastuses, kus saaks partneriga silmast silma rääkida. Sõna poolt on siiani natuke väheseks jäänud.

Kas oleks mõeldav, et Rakvere teater esitleks ka “12 Karamazovit”?
See poleks probleem, meile piisab vaid sobiva suurusega bläkkboksist. Kui “Idioodid” on tehtud Von Krahli teatri saali ja seda mujale paigutada on keeruline, kuigi mitte võimatu, siis “12 Karamazovit” nõuab bläkkboksi ja muusikainstrumente. Väikesesse saali mahutaks ära küll.

Kas oletegi nüüd Von Krahli teatri näitleja?
Alates uuest aastast jah.

Mis töös, proovis, plaanis?
Praegu on mõnusalt pikk talvepuhkus, jaanuari lõpus hakkavad proovid Rainer Sarnetiga. Enne seda ootame, kuni tuleb välja Mihkel Raua esiknäidend “Järgmine voor”. Krahli teater on ühe saaliga teater ja üks näitleja on praegu “Järgmise vooru” proovidega hõivatud. Kui esietendus on ära olnud, saame tööle hakata. Rohkem ei oskagi praegu tuleviku kohta öelda. Kevadel mängime Amsterdamis “Karamazoveid”.
Kuna Krahli teater väga pikalt ette ei mõtle – õnneks ja kahjuks – siis on üks asi korraga.

Kas on ka mõni tantsuasi tulemas?
Jah, on küll. Plaan on päris üksinda teha. On üks huvitav kokkulepe ... Aga see jääb sügisesse. On üks kuuajaline projekt, kus peaks olema nii sõna kui liikumist.
Tantsulavastusi praegu ei tea, aga eks ole näha. Kui Liis jälle midagi tegema hakkab, küll ta siis jälle ühendust võtab.

Olete Virumaalt pärit, aga kui palju jõuate praegu Rakvere teatri lavastusi vaadata? Missugune meie teater kaugemalt vaadates paistab?
Paistab nii huvitav, et on kahju, et ei jõua eriti palju vaatama. Viimane kogemus oli “Nullpunktiga”. Olen püüdnud käia vaatamas nii palju kui võimalik nii siin kui külalisetendusi Tallinnas.
Need jutud, mis Tallinnase jõuavad Rakvere teatrist ja nende tegemistest, on olnud positiivsed. Võib uhkust tunda Rakvere teatri üle.

    Tagasi üles